Кристийна Оюланд: если конфликт начнется, то неважно, сколько времени понадобится НАТО – поздно будет в любом случае 18.10.2016 15:07 Учредитель Партии народного единства Кристийна Оюланд. Фото: Scanpix.ee В случае необходимости подразделение НАТО особо быстрого реагирования сможет дислоцироваться в Латвии в течение 48 часов, заявил начальник оперативного управления подразделения по интеграции сил НАТО полковник-лейтенант Саймон Бедмен, передает BNS. О том, успеют ли силы быстрого реагирования дислоцироваться за 48 часов, порталу Stolitsa.ee комментирует экс-депутат Европейского парламента, бывший министр иностранных дел Эстонии, председатель Партии народного единства Кристийна Оюланд: «Для Эстонии задачей должно быть то, чтобы конфликт вовсе не возник. Если он начнется, то ущерб будет в любом случае. И это, конечно, потерянные людские жизни, парализация инфраструктуры и стратегических объектов. Поэтому здесь не важно, успеют ли дополнительные силы НАТО дислоцироваться за 24 или 48 часов, ведь поздно будет в любом случае».
Kunagine välisminister, Euroopa Parlamendi eelmise koosseisu liige ja tänane Eesti Rahva Ühtsuse Erakonna (RÜE) esimees Kristiina Ojuland peab Eesti ühiskonnas üheks olulisemaks eesmärgiks peatada rahvaarvu kahanemine. Ojuland pooldab vabariigi presidendi otsevalimist, kuid leiab, et selles ja paljudes teisteski küsimustes tasuks riigi tasemel lõplik otsus vastu võtta rahvahääletuse tulemuste põhjal. Vestleme teiega Jõgeva linnapäevade melus – peetakse laata, mängib muusika, toimuvad mitmesugused etteasted. Kuidas iseloomustaksite sellist õhkkonda kui poliitiku töökeskkonda? Poliitiline suhtlemiskultuur on muutunud iga aastaga selles mõttes paremaks, et erinevate erakondade esindajad on hakanud ka valimiste vaheaegadel rahvaga kohtumas käima. Sellises miljöös kaob võõristus paljude inimeste ja poliitikute vahel. Näiteks kui läbi hoovide Jõgeva kesklinna kõndisime, nägime kolme peaparandusstaadiumis meest, kes andsid mulle „viis pihku“ ja laususid umbes nii: seda tädi polegi veel oma silmaga näinud. Rahva Ühtsuse Erakond on vastu võtnud uue programmi, mille tutvustamisega praegu niinimetatud RÜE Ralli raames tegeleme – käime mööda Eestimaad suurematel rahvaüritustel, suhtleme inimestega otse näost näkku. „Igasse peresse kolm last abordivabalt ja asendusemadega“ – nii sõnastasite ühes oma viimastes kõnedes eesmärgid Eesti demograafilise olukorra parandamiseks. Rahva Ühtsuse Erakonna selgitustöö eesmärk on vähendada abortide arvu. Praegu tehakse Eestis ligi 7000 aborti aastas. Kui me suudaksime kas või paari tuhande võrra seda arvu vähendada, annaks see oluliselt juurde positiivset tuge meie rahva taassünnile. Kes on täpsemalt asendusemad? Mõned naised ei saa või ka ei taha ühel või teisel põhjusel ise sünnitada. Nii tooks nende lapsed ilmale asendusemad, kandes last soovivate vanemate poolt viljastatud loote ilmale. Tänapäeval tuleb kasutada kõiki teaduslikke võimalusi Eesti rahvaarvu päästmiseks langusest. Väga vajalik oleks valitsuse poolt algatatud positiivne kampaania klassikaliste perede toetuseks, mehe ja naise suhete tugevdamiseks ja väärtustamiseks. Paljud noored lähevad Eestist ära just põhjusel, et neil puudub siin turvatunne pere loomiseks. Olete lõpetanud Tartu Ülikooli juristina. Millele panevad mõtlema juhtumid, kus kahtlustatavaks või süüdistatavaks on tuntud poliitik ? Austada tuleb süütuse presumptsiooni. Oled sa poliitik või mõne teise valdkonna inimene, senikaua kui sa pole süüdi mõistetud, sa süüdi pole. Kohtu- ja uurimispraktikas panevad mõtlema ka juhtumid, kus inimest kahtlustatakse, kuid pika aja vältel ei suudeta talle süüdistust esitada. Eesti taasiseseisvumisel taastasime demokraatliku õigussüsteemi. Kaldun aga arvama, et praegune õigussüsteem pole nii läbipaistev, nagu see õigusriigis olema peaks. Kuidas Rahva Ühtsuse Erakond ja teie isiklikult suhtute tänase valitsuskoalitsiooni eestvedamisel elluviidavasse haldusreformi? Haldus- ja ka riigireformi osas on meil välja kujunenud väga kindlad seisukohad. Vastavad teesid käidi välja juba erakonna esimesel üldkogul Türil 2014. aasta novembris. Põhimõtteliselt pooldame õigusteadlase Jüri Raidla pakutud haldus- ja riigireformi ideed. Meie kõige üldisem hoiak on ehk see, et Eestis peab riigijuhtimine olema moodne ja maksumaksja raha tuleb kasutada inimestele vajalike teenuste osutamiseks. Inimestele on vaja tagada arstiabi, hariduse ning politsei ja päästeteenuste kättesaadavus. Samuti vajab riigikaitse pidevat täiendamist. Nimetatud valdkondade pealt raha kokku hoida ei tohi. Kindlasti ei toeta me populistlikku lähenemist, et iga kahekümne kilomeetri tagant peaks olema Eestis vallamaja. Kuidas Rahva Ühtsuse Erakond reageerib Eesti Vabariigi presidendi valimistele? Väga hea, et presidendivalimise teemal on alanud avalik debatt. Presidendivalimisi tulekski läbi viia senisest avatumalt. Praegune presidendivalimiste kord on ajale jalgu jäänud, sest end ise üles seadnud kandidaadid ei ole seaduse silmis mitte keegi. Alles siis, kui isikul on Riigikogus vähemalt 21 toetusallkirja, saavad nad kandidaadi staatuse. Loodan, et viie aasta pärast on tehtud seadustesse muudatused, mille alusel on presidendivalimised muutunud avatumaks. Rahva Ühtsuse Erakond on alates asutamisest seisukohal, et presidendi peaks valima rahvas otsevalimistel. Jätkuvalt pooldame ka mitme ühiskonnaelu olulise küsimuse otsustamist rahvahääletusel. Näiteks esmalt tuleks viia läbi rahvahääletus ja küsida kodanikelt, kas nad tahavad presidenti otse valida. Ja kui rahvas soovib, tuleb seda võimaldada. Jaan-Ivo Lukas
Эстония заняла 36-е место из 163 стран в Глобальном индексе мира (Global Peace Index), ее индекс миролюбия оценивается как высокий. Россия заняла 151 место в рейтинге самых миролюбивых стран планеты, по сравнению с 2015 годом поднявшись на один пункт. На вопрос о том, является ли Эстония миролюбивой страной, отвечает экс-депутат Европейского парламента, бывший министр иностранных дел Эстонии, председатель Партии народного единства Кристийна Оюланд: «Эстонию воинствующей страной назвать нельзя. Мы скорее страна, безопасность которой зависит от глобальных отношений, в первую очередь между НАТО и Россией. По оценке Партии народного единства, в интересах Эстонии, чтобы США и Россия договорились о прекращении гонки вооружения на территории стран Балтии. Сегодня нужны новый Рейган и Горбачев, которые бы смогли начать двигаться в сторону увеличения безопасности путем разоружения».

 Kolm last igas peres on lahendus hääbuva rahva päästmiseks. Kui me seda eesmärki kohe ja praegu ei sea, siis aastaks 2040 väheneb meie rahvaarv 125 000 inimese võrra. See on Statistikaameti prognoos. Seega, meil on vaja teha otsus, kas tahame rahvana edasi kesta või mitte. Mõistagi, mitte keegi ei saa dikteerida, et tehke nüüd igasse perre vähemalt kolm last. Kuid seda, et me oleme rahvana välja suremas, peab julgema välja öelda. Ja peab julgema pakkuda võimalikke lahendusi, kuidas saada hääbuvast rahvast kasvavaks rahvaks.

Aastatuhandeid olid oma lapsed inimestele pensioni sammasteks ja elukindlustuseks. Kui need rollid võttis üle ühiskond, tekkis paljudel illusioon, et enam ei olegi lapsed tuleviku tagajatena olulised, jännaku nendega teised, mul on parematki teha. Tagajärjed on käes, Euroopa rahvad kuivavad kokku, aga keegi peab ju tühjaks jäävad kohad täitma. Veel kümmekond aastat tagasi võis ilmselt tunduda, et lõunamaalt tulev tööjõud ongi see võluvits, mis vananevale Euroopale jätkuva õnne tagab, täna ei tule Pariisile mõeldes esimesena meelde enam šansoonid-akordioonid vaid laiguline sõjavägi, sõrmed päästikutel. Meilgi on tänavapilt  muutunud tunduvalt värvilisemaks, juba on kõlanud hääled keelenõute lõdvendamiseks. Eesti keelt tõrjutakse välja kõrgharidusest ja teadusest.

Mida siis teha?

Rahvastikuteadlase Jaak Uibu sõnul on kõige kiiremini tulemusi andev meede abortide vähendamine.

Liiga kergesti ja mõtlematult otsustatakse selle  kasuks, sest puuduvad tõsiseltvõetavad tugisüsteemid, mis pakuks naisele võimaluse laps  ilmale kanda. Tänapäevane meditsiin suudab suure tõenäosusega tagada abordi õnnestumise ilma tüsistusteta. Eanamus naisi, eriti noori naisi, kes otsustavad aborti teha, on veendunud, et ühel päeval saavad nad sünnitada lapse, kes on perre oodatud. Paraku ei ole see alati nii. Eestis on üksjagu palju naisi , kes omal ajal kiirustades aborti teinud ja tüsistuse tõttu jäänud lastetuks.

Aga alustame seda teemat valgelt lehelt. Proovime, ehk suudame pöörata fataalset ajaratast,  mis meie peade kohal aega tiksub. Mitte miski ei takista väikesel rahval kokku leppida selles, et me ei kavatse kollektiivselt välja surra. Vot hakkamegi sünnitama! Peres saab kasvada ka rohkem kui kolm last. Pühendume millelegi, mis on tähtsam kui raha. Eesti ühiskond vajab häid eeskujusid suurtest ja õnnelikest peredest. Emad ja emadus tuleb au sisse seada. Isade roll pere eest hoolisejana peab hakkama kasvama sisse juba lasteaiast alates. Seni aga kuni lasteaedades levitatakse arusaamist erinevatest peremudelitest, kus on kaks ema või kaks isa, liigume vabatahlikult kuristiku poole. 

Eestis on praegu ligi 500 peret, kes soovivad adopteerida oma perre vastsündinut, kes ei ole ilmtingimata nende geneetiline järeltulija. Siinkohal on Rahva Ühtsuse Erakonnal pakkuda välja idee, kuidas päästa 7000 abordi asemel aastas inimelusid ja motiveerida naisi lapsi ilmale kandma. Naisele peab looma võimaluse anda vastsündinu perre, kus last väga oodatakse. Selleks on vaja muuta seadusi ja töötada välja motivatsioonipakett naisele, kes otsustab abordi tegemise asemel sünnitada. Ta kingib elu, teeb õnnelikuks ühe perekonna ning aitab lahendada Eesti jaoks olulisimat probleemi – kestmajäämist rahvana.

Ja veel. Ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et on üksjagu naisi, kelle jaoks rasedus ja sünnitamine on tabuteemad. Ükskõik, mis põhjustel. On see karjäär või figuur või midagi muud- näiteks kartus  valu ees. Paljud panevad seda kindlasti pahaks ja peavad pirtsutamiseks.  Aga anname ka neile võimaluse. Sellised pered võiksid kasvatada lapsi, kui Eestis oleks võimalus kasutada asendusema abi. Julgen arvata, et see on kiireim viis rahvaarvu tõstmiseks, kusjuures, riigile ei lähe see midagi maksma. Perekond, kes soovib sellisel viisil lapsi saada, maksab kõik ise kinni. Peresid, kus nii bioloogiliselt kui materiaalselt oleks võimalus lapsi saada ja kasvatada on piisavalt palju. Eestis võiks asendusemadena kasutada vajadusel ka võõrtööjõudu, näiteks Venemaalt või Ukrainast,  kus muuseas see teenus on täiesti legaalselt olemas. Ka asendusema tuleb ühiskonnas väärtustada ja teda tunnustada.

 

Kristiina Ojuland

RÜE esimees

 Just pealkirjas välja toodud küsimust kuulen  inimesi üha sagedamini seda esitamast. See tekitab paratamatult omakorda tunde, et meie seas pole kadunud kümne aasta tagused emotsioonid Euroopa Liidu kui millegi erakordse, hoomamatu ühenduse osas, millega Eesti ei pruugi hakkama saada. Aga – Eesti, see ongi ju Euroopa Liit.
 
Euroopa Liidust tuleb rääkida kui Eestist endast ning seda ei saa pidada millekski, mis seisab meie kõrval. Vaatamata  sellele, et oleme olnud juba üle kümne aasta selle  suure majandusühenduse liikmed, kuulen rahva seast ikkagi arvamusi ja põhjendusi, kus viidatakse, et Eesti ei otsusta Euroopa Liidus oma väiksuse tõttu mitte midagi. Suure tõenäosusega tuleneb selline arvamus sellest, et liidusiseselt arutatakse küsimusi, mis tihti ei pruugi Eestit liiga otseselt puudutada, kuid kaudselt kindlasti. Tuleb ikkagi silmas pidada, et ühenduse liikmena peab Eesti osalema kõigi ühenduse liikmeid puudutavate riikide aruteludes. Ka sellistes, mis esmapilgul Eesiti ei puuduta, näiteks sadade Aafrika pōgenike sissevool läbi Malta Euroopa Liitu.
 
Euroopa Liitu võib pidada kahetasandiliseks. Selles on 28 liikmesriiki, kellest 18 riiki moodustavad liidusiseselt teise tasandi ehk eurotsooni. Eurotsooni liikmesriike peetakse riikideks, mis on ülejäänutest sammu, paari võrra arengutasemelt ees ning mille liikmeks sai Eesti kolm aastat tagasi. Võib ju öelda, et oleme Euroopa Liidus enamuse saavutanud – kuulume eurotsooni ning senini same Euroopa Liidust rohkem materiaalseid vahendeid kui sellesse ise panustame. Kuhu edasi?

Enamus meist soovib, et Euroopa Liidu liikmesriigina oleks Eesti võimalikult kõrge majandusliku tasemega ning meie rahvusriik säiliks. Just majandusküsimused ning Euroopa Liidu juhtimise küsimused on need, millele eelseisvatel aastatel peab ühendus suutma leida parimad lahendused. Näiteks liikmesriikide majandust puudutavatest küsimustes tuleb leida vastused, kuidas korraldada liidusisese pangaliidu tegevus, kuidas viia ellu pankadele üle ühtne  kontroll ning tagada kodanike hoiuste garanteerimiseks üle-Euroopalised nõuded. Sealjuures ei saa tähelepanuta jätta ka tööjõudu puudutavaid küsimusi, sest seda reguleerivat bürokraatiat on liiga palju ning tööjõule rakendatavad maksud kõrged.

Mööda ei saa minna ka Euroopa Liidu struktuuri puudutavatest küsimustest ehk kas Euroopa Liit jääb rahvusriikide lidpuks või liigub föderatsiooni  poole. Tänases Euroopa Liidus on raske ette kujutada, et keegi tänastest liikmesriikidest ütleks täielikult lahti oma rahvusvahelise õiguse subjektsusest. Tuleb arvestada, et föderatsioon eeldaks lepinguid ja rahva mandaati kōikides liikmesriikides. See tähendaks referendumite läbiviimist. Jōuga ei tohi föderatsiooni moodustada. 

Tänast Euroopat võib võrrelda kaherööpmelise raudteega: on palju hääli, kes ütlevad, et liikuda tuleb poliitilise koostöö suunas. Samas on suuri liikmesriike, kes soovivad pigem endisi pädevusi tagasi – Suurbritannia kõrval tahab seda näiteks ka Ungari. Euroopa rahvad, olgu need sakslased vōi eestlased, tahavad säilitada oma kultuuri, keelt ja traditsioone. Föderatiivsed elemendid vōivad toimida ühistes huvides- nagu näiteks pangandusliit- kuid rahvad tahavad säilitada oma identiteeti ja seda tuleb austada.

Lennart Meri on öelnud: “Tegelikult mängivad väikeriigid Euroopa Unioonis samasugust rolli nagu hea õli auto mootoris.” Me ei saa oma geograafilise ja inimressursi arvu põhiselt kujutada end Euroopa Liidus  madalatasemelise partnerina kui näiteks Saksamaa. Liikmelisus Euroopa Liidus nõuabki tegelemist laialdaste küsimustega, millel konkreetselt Eestile on kaudne mõju. See aga ei tähenda seda, et me pole osa Euroopa Liidust.

Mõni nädal tagasi tähistas Eesti kümne aasta möödumist liitumisest nii Euroopa Liidu kui ka NATOga. See annab mälestuste esilekerkimiseks omajagu põhjust.

Alljärgnevalt leiad väikese kokkuvõtte 10 aasta tagustest sündmustest, kus on estitatud huvitavaid fakte Eesti liitumisest NATO ja Euroopa Liiduga ning minu, kes ma olin sel perioodil Välisminister ning President Rüütli artiklid.

Uuri lähemalt!

Kristiina Ojuland on olnud poliitikas tegev pea veerand sajandit. Teda tuntakse väljaspool Eesti piire ja tema sõna maksab. Kahekümne kuue aastasena alustas ta diplomaadi karjääri Strasbourgis Eesti esindajana Euroopa Nōukogu juures. Kolmekümneselt sai ta Euroopa Nōukogu Parlamentaarse Assamblee asepresideniks. Kolmekümne kolmeselt sai temast Euroopa Liberaalide Fraktsiooni esimees.

Kolmekümne viiesena sai ta välisministriks ja sealt edasi Riigikogu aseesimeheks. Alates 2009 aastast on Kristiina olnud Europarlamendi liige. Kristiina Ojulandi pöhiväärtusteks poliitikas on vabaduse kaitse. Selle alla kuulub ka inimōiguste ning ettevōtlusvabaduse kaitse.

"Vabadus on kōige tähtsam asi maailmas, " on Kristiina üks lemmiktsitaate.

Raamat koosneb Kristiina Ojulandi artiklitest, sõnavõttudest, kõnedest ja esinemistest välisministri, Riigikogu asespiikri ning Euroopa Parlamendi liikmena.

Lae alla e-raamat

Üksikkandidaat Kristiina Ojuland, kel selja taga viieaastane Euroopa Parlamendi saadiku kogemus, rõhutas Euroopa uue julgeolekukontseptsiooni vajadust ning märkis, et Lääne-Euroopa ei taju veel olukorra tõsidust.

Kristiina Ojuland, kes kandideerib küll üksikkandidaadina, kuid esindab Rahva Ühtsuse Erakonna seisukohti, nentis, et on alustanud sel teemal mõttevahetust ka Euroopa väliskomisjoniga.

Viimase viie aasta tegevustest rääkides, tõstis Ojuland esile nn Magnitski seaduse vastuvõtmist. Magnitski seadus võimaldab astuda samme ametnike vastu, kes on oma tegevusega rikkunud inimõigusi, konkreetselt puudutas see 38 Venemaa ametnikule viisa- ja varaliste sanktsioonide kehtestamist.

"Me peame olema kõik ühiselt valmis kõige halvemaks," ütles Ojuland Euroopa riikide julgeolekukoostööst rääkides.

"Keegi ei usu seda täna – ma olen rääkinud tuttavate ja kolleegidega Saksamaalt ja Prantsusmaalt, nad tegelikult ei taju veel selle olukorra ohtlikkust."

Ojuland selgitas, et tavaliselt hakatakse Venemaa tegevuse tõsidust mõistma siis, kui ta harutab lahti viimaste aastate Venemaa tegevuse Gruusias, Ukrainas, Moldaavias ja ka Venemaa lähinaabrite hulgas tajutavat ärevust Venemaa plaanide osas.

"Kui seda Lääne-Euroopas ei tunnetata, seda muutunud olukorda, seda ärevust, siis ühel hetkel on hilja," ütles Ojuland.

Artikkel on avaldatud ERR uudisportaalis.

Eestis toimunud hiljutine valitsusvahetus on heaks ettekäändeks arutleda selle üle, kuhu Eesti on tänaseks jõudnud ning mida oleks uuel valitsusel vaja teha. Euroopa võlakriisi kontekstis sai Eesti suhteliselt edukalt hakkama.Eksperdid hindavad, et  Eesti on riigi rahanduse suutnud hoida kontrolli all, samuti hinnatakse meie maksusüsteemi lihtsust ja e-teenustele fokuseerimist. Samas on Euroopa Liidus tunnistatud Eesti ettevõtte maksukoorsmuselt Itaalia järel teiseks. Pole siis imestada, kui inimeste rahulolematus kasvab, maksukoormuse raskuse all ägavad mitte ainult ettevõtted, vaid tarbijad kõige laiemas tähenduses.

Eesti on väga väike riik, väga väikse siseturuga. Sellises majanduskeskkonnas on loomulik surve majandussubjektide konsolideerumisele, et olla edukas nii väiksel siseturul kui ka eksportturul. Eestis on viimase kümnendi jooksul kujunenud välja terve rida monopole ja turuvalitsejaid. Veelkord, Eesti siseturu väiksust arvestades, see pole mingi erakordne protsess. Pigem loomulik. Ometi on Eesti areng seetõttu hakkanud känguma? Räägime asjast – miks on nii? Küsimus on Eesti riigi kui siseturu reguleerija rollis. Monopolide teke võib olla majanduslikult põhjendatud. Kuid riigi soovimatus piirata monopole, pole aga üldse mitte loomulik, vaid erakodselt ebaloomulik. Olgu selleks siis Tallina Vee, Eesti Gaasi, Swedbank`i jt märatsemine turul, kuid resultaat on ühene - tarbijale ja kliendile tähendab see tohutut, aboluutselt põhjendamatud hinnatõusu. Monopolid ja turuvalitsejad suplevad aga rahas. Kahjuks ei saa nende edulugudega kaasa rõõmustada, sest Eesti ühiskonnast 27 % on väiksepalgalised, lisaks paarsada tuhat pensionäri  ja veel terve rida teisi gruppe madala sissetulekuga.

On selge, et Eesti riik on teinud tohutu vea, et pole jõuliselt sekkunud monoplide ja turuvalitsejate tegevusse, mistõttu on lõhestatud ühiskonda nii, et paljud inimesed ja pered ei tule enam toime, kuigi nad töötavad täiskoormusega. Monopolide laiutamine pole aga süütu ka laiemalt vaadates, see on peletanud Eestist olulisi välisinvesteeringuid. Viimasena meenub Esonian Celli otsus jätta investeerimatta 100 miljonit eurot seoses siinse kõrge elektrihinnaga.

Omaaegne USA president Theodore Roosevelt, kes energiliselt hakkas tegutsema monopolide vastu, leidis, et monopolidel on komme vaba turumajandus ära süüa. Paraku on Eestis levinud arusaam, et monopolide vägivald tarbijate kallal  ongi see õige  kapitalism, mida juhib nähtamatu isekorrastav käsi. Paraku nii see pole. Monopol ei ole nähtamatu, vaid päris nähtav käsi, mille eesmärk on tegutseda väikse grupi huvides, teenides ühiskonnalt suurt kasumit.

Kõigel sellel on veelgi traagilisem varjukülg. Kui monopolidel õnnestub kahjustada vabaturumajandust, siis lõppeb see liberaalse demokraatia allasurumisega. Sest milleks ühiskonda röövivale väiksele klikile liberaalne demokraatia? Et oma tegude eest veel kellegile aru anda? Kindlasti mitte? Monopolid eelistavad võimu juures marionette, kes hääletavad neile kasulikke otsuseid ja sega neid riigi poolse reguleerimisega. Järeldus on ühene - Eesti riigi edaspidmiseks edukaks toimimiseks on vaja selgelt muudatused riigivalitsejate suhtumises. On aeg võtta vastutus ühiskonna ees ning teha seda, mida on vaja teha tarbijate, olgu selleks eraisikud või ettevõtted, enamuse huvides. Seni on majandus-ja kommunikatsiooniministeerium, aga ka Riigikogu majanduskomisjon, sellest vastutusest kõrvale hiilinud.

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Kes meist ei mäletaks Boriss Jeltsini üllatuslikku teleesinemist 1999. aasta detsembrikuu viimasel päeval. Kogu maailm vaatas ammuli sui seda, kuidas Venemaa "demokraatia" toimib. Lihtsalt üks vana ja haige mees otsustab pärandada võimu teisele. Putin sai ajutiseks presidendiks kuni 2000 aasta märtsis toimunud erakorraliste presidendivalimisteni, kus ta suutis esimeses voorus koguda 50,94 % hääli, millest piisas presidendiks saamiseks.

Põhja-Kaukaasias käis jälle sõda, mille ajendiks oli Bassajevi ja Hattabi poolt korraldatud rünnak Dagestanile ning seni saladuslooriga kaetud kortermajade plahvatused Moskvas ja Volgadonskis. Olin tol ajal Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) asepresident ja liberaalide fraktsiooni juht ning mäletan hästi, et juba tollal pidasid paljud neid sündmusi Kremli poolt korraldatud provokatsiooniks, mille eesmärk oli Putin võimule aidata. Sellest hiljem avalikult rääkinud ja kirjutanud endine FSB ohvitser Litvinenko surmati Londonis polooniumiga.

Oli 2000 märtsi algus, kui sõitsime ENPA delegatiooniga, mille eesotsas oli ENPA president lord Russell Johnston Moskvasse, et sealt edasi minna  Tšetšeeniasse olukorraga tutvuma. Kremlis toimus kohtumine ka Putiniga. Istusime pika laua taga, ühel pool vene delegatsioon, kuhu kuulusid toonane erakorraliste seisukordade minister Šoigu, siseminister.Rušailo ja ka imaam Ahmad Kadõrov, kes oli sel hetkel juba Kremli käsi Tšetšeenias, teisel pool meie delegatsioon. Pakuti teed ja pirukaid. Õhkkond oli jäine. Kohtumine kestis tunni. Vene poolt rääkis ja vastas küsimustele ainult üks mees - Putin. Teised istusid kui vahakujud, James Bondi filmidest tuntud - nähtud kirvenäod ees. Meile selgitati, kuidas Venemaa julgeolek on suures ohus ja  tšetšeeni terroristid tuleb teha kahjutuks. Tsiviilelanikkonna tapmiste kohta me muidugi vastuseid ei saanud.

Kel huvi, soovitan vaadata Andrei Nekrassovi dokumentaalfilmi või lugeda Anna Politkovskaja - Mazepa jutustusi neil aastail Tšetšeenias toimunust. Tegelikult võiks ainuüksi nonde sündmuste järgi Putinit sõjakurjategijaks pidada.

Beslani kooli ohvrid, Nord-Osti etenduse toimunud pantvangidraama ajal korraldatud gaasirünnak, Gruusia sõda, rääkimata massilisest inimõiguste rikkumisest omaenda kodanike suhtes viimasel kõmnendil, kõik see kannab endas koletuslike kuritegude hõngu. Putini käed on verised.

Viimase kuude sündmused Ukrainas on muutnud julgeolekuolukorda kogu Euroopas ja eriti Venemaaga piirnevate riikide suhtes. Kes oleks võinud arvata veel käesoleva aasta alguses, et aprillikuus on meil Ameerika väed kohal? Ja jäävad siia teadmata ajaks. Mäletan 2002. aastal NATO-ga liitumise läbirääkimisi Stenbocki majas, kus kohal oli kõrgetasemeline valitsusdelegatsioon USA-st. Läbi lillede visati nalja selle üle, et kas amid on ikka valmis oma merejalaväelasi Narva, Eesti- Venemaa piirile saatama. Täna on see aga juba reaalsus. Ja ma ei kujuta ette, mida me teeksime praegu, kui Eesti ei oleks NATO liige. Kui seisin välisministrina EEsti kui  NATO liikmesriigi lipu heiskamisel kümne aasta eest, oli raske pisaraid tagasi hoida. Täna ehk oskame hinnata seda veelgi rohkem - see oli ajalooline võimalus, eesti rahva uskumatu, tohutu võit.

Eelmisel nädalal kohtusin Strasbourgis Mihhail Hodorkovskiga. Tema optimism üllatas mind. Ta on kindel, et Putin kukub. Eufooria ja suur toetus rahva hulgas ei kesta kaua, eriti kui sanktsioonid hakkavad reaalset mõju avaldama rahva sotsiaalmajanduslikule olukorrale. Putini lähikondlased, kes tunnevad juba praegu valusalt omal nahal mitte ainult viisasanktsioonide, vaid ka varaliste sanktsioonide mõju, muutuvad varem või hiljem närviliseks, kuna nende kokkukahmitud miljardid on Lääne pankades külmutatud ja nende ärid peatatud.

Diktaatorite suureks nõrkuseks on sageli see, et ka nende lähimad kaasvõitlejad ei tea, mis tegelikkult toimub juhi peas. See kehtib ka Putini puhul. Stalinlikud - kimirsenilikud stseenid, segase vaimustuse teesklemine teiste kõrgemate juhtide poolt on ju vaid näitemäng. Kremlis valitseb usaldamatuse õhkkond. Putin on viinud oma režiimi ripatsid tegelikult sohu, ta on sõna otseses mõttes oma lähimatele kaasvõitlejate seas tekitanud majandusliku ja moraalse kriisi. Kujutage ette, et olete aastaid sõitnud vabalt mööda Euroopa pealinnu ja kuurorte, koolitanud oma lapsi Euroopa parimates koolides ja ostnud oma naistele mida kõike ja rohkem veel, ja siis järsku on sellega lõpp. Istu Moskvas ja kogu lugu. Tahaks näha, kaua Putini sõprade närvid vastu peavad. Rääkimata rahvast, kes oma turjal varem või hiljem tunneb, kuhu Putin Venemaad on vedanud.

Rahvusvaheline üldsus peab olema järeleandmatu. Ukraina terrotooriumite annekteerimine tuleb viia rahvusvahelisse kohtusse. Ja selle eest vastutavad isikud tuleb rahvusvahelise õiguse järgi vastutusele võtta. Seda mitte teha, oleks see demokraatliku maailma poolt jäme viga, mille tagajärjed oleks ettearvamatud.

Artikkel on avaldatud Postimehes

Otsi ...
Viimased postitused
Oktoober 2016
Juuni 2016
Mai 2014
Vanemad postitused
all popular meds online