Just pealkirjas välja toodud küsimust kuulen  inimesi üha sagedamini seda esitamast. See tekitab paratamatult omakorda tunde, et meie seas pole kadunud kümne aasta tagused emotsioonid Euroopa Liidu kui millegi erakordse, hoomamatu ühenduse osas, millega Eesti ei pruugi hakkama saada. Aga – Eesti, see ongi ju Euroopa Liit.
 
Euroopa Liidust tuleb rääkida kui Eestist endast ning seda ei saa pidada millekski, mis seisab meie kõrval. Vaatamata  sellele, et oleme olnud juba üle kümne aasta selle  suure majandusühenduse liikmed, kuulen rahva seast ikkagi arvamusi ja põhjendusi, kus viidatakse, et Eesti ei otsusta Euroopa Liidus oma väiksuse tõttu mitte midagi. Suure tõenäosusega tuleneb selline arvamus sellest, et liidusiseselt arutatakse küsimusi, mis tihti ei pruugi Eestit liiga otseselt puudutada, kuid kaudselt kindlasti. Tuleb ikkagi silmas pidada, et ühenduse liikmena peab Eesti osalema kõigi ühenduse liikmeid puudutavate riikide aruteludes. Ka sellistes, mis esmapilgul Eesiti ei puuduta, näiteks sadade Aafrika pōgenike sissevool läbi Malta Euroopa Liitu.
 
Euroopa Liitu võib pidada kahetasandiliseks. Selles on 28 liikmesriiki, kellest 18 riiki moodustavad liidusiseselt teise tasandi ehk eurotsooni. Eurotsooni liikmesriike peetakse riikideks, mis on ülejäänutest sammu, paari võrra arengutasemelt ees ning mille liikmeks sai Eesti kolm aastat tagasi. Võib ju öelda, et oleme Euroopa Liidus enamuse saavutanud – kuulume eurotsooni ning senini same Euroopa Liidust rohkem materiaalseid vahendeid kui sellesse ise panustame. Kuhu edasi?

Enamus meist soovib, et Euroopa Liidu liikmesriigina oleks Eesti võimalikult kõrge majandusliku tasemega ning meie rahvusriik säiliks. Just majandusküsimused ning Euroopa Liidu juhtimise küsimused on need, millele eelseisvatel aastatel peab ühendus suutma leida parimad lahendused. Näiteks liikmesriikide majandust puudutavatest küsimustes tuleb leida vastused, kuidas korraldada liidusisese pangaliidu tegevus, kuidas viia ellu pankadele üle ühtne  kontroll ning tagada kodanike hoiuste garanteerimiseks üle-Euroopalised nõuded. Sealjuures ei saa tähelepanuta jätta ka tööjõudu puudutavaid küsimusi, sest seda reguleerivat bürokraatiat on liiga palju ning tööjõule rakendatavad maksud kõrged.

Mööda ei saa minna ka Euroopa Liidu struktuuri puudutavatest küsimustest ehk kas Euroopa Liit jääb rahvusriikide lidpuks või liigub föderatsiooni  poole. Tänases Euroopa Liidus on raske ette kujutada, et keegi tänastest liikmesriikidest ütleks täielikult lahti oma rahvusvahelise õiguse subjektsusest. Tuleb arvestada, et föderatsioon eeldaks lepinguid ja rahva mandaati kōikides liikmesriikides. See tähendaks referendumite läbiviimist. Jōuga ei tohi föderatsiooni moodustada. 

Tänast Euroopat võib võrrelda kaherööpmelise raudteega: on palju hääli, kes ütlevad, et liikuda tuleb poliitilise koostöö suunas. Samas on suuri liikmesriike, kes soovivad pigem endisi pädevusi tagasi – Suurbritannia kõrval tahab seda näiteks ka Ungari. Euroopa rahvad, olgu need sakslased vōi eestlased, tahavad säilitada oma kultuuri, keelt ja traditsioone. Föderatiivsed elemendid vōivad toimida ühistes huvides- nagu näiteks pangandusliit- kuid rahvad tahavad säilitada oma identiteeti ja seda tuleb austada.

Lennart Meri on öelnud: “Tegelikult mängivad väikeriigid Euroopa Unioonis samasugust rolli nagu hea õli auto mootoris.” Me ei saa oma geograafilise ja inimressursi arvu põhiselt kujutada end Euroopa Liidus  madalatasemelise partnerina kui näiteks Saksamaa. Liikmelisus Euroopa Liidus nõuabki tegelemist laialdaste küsimustega, millel konkreetselt Eestile on kaudne mõju. See aga ei tähenda seda, et me pole osa Euroopa Liidust.

Mõni nädal tagasi tähistas Eesti kümne aasta möödumist liitumisest nii Euroopa Liidu kui ka NATOga. See annab mälestuste esilekerkimiseks omajagu põhjust.

Alljärgnevalt leiad väikese kokkuvõtte 10 aasta tagustest sündmustest, kus on estitatud huvitavaid fakte Eesti liitumisest NATO ja Euroopa Liiduga ning minu, kes ma olin sel perioodil Välisminister ning President Rüütli artiklid.

Uuri lähemalt!

Kristiina Ojuland on olnud poliitikas tegev pea veerand sajandit. Teda tuntakse väljaspool Eesti piire ja tema sõna maksab. Kahekümne kuue aastasena alustas ta diplomaadi karjääri Strasbourgis Eesti esindajana Euroopa Nōukogu juures. Kolmekümneselt sai ta Euroopa Nōukogu Parlamentaarse Assamblee asepresideniks. Kolmekümne kolmeselt sai temast Euroopa Liberaalide Fraktsiooni esimees.

Kolmekümne viiesena sai ta välisministriks ja sealt edasi Riigikogu aseesimeheks. Alates 2009 aastast on Kristiina olnud Europarlamendi liige. Kristiina Ojulandi pöhiväärtusteks poliitikas on vabaduse kaitse. Selle alla kuulub ka inimōiguste ning ettevōtlusvabaduse kaitse.

"Vabadus on kōige tähtsam asi maailmas, " on Kristiina üks lemmiktsitaate.

Raamat koosneb Kristiina Ojulandi artiklitest, sõnavõttudest, kõnedest ja esinemistest välisministri, Riigikogu asespiikri ning Euroopa Parlamendi liikmena.

Lae alla e-raamat

Üksikkandidaat Kristiina Ojuland, kel selja taga viieaastane Euroopa Parlamendi saadiku kogemus, rõhutas Euroopa uue julgeolekukontseptsiooni vajadust ning märkis, et Lääne-Euroopa ei taju veel olukorra tõsidust.

Kristiina Ojuland, kes kandideerib küll üksikkandidaadina, kuid esindab Rahva Ühtsuse Erakonna seisukohti, nentis, et on alustanud sel teemal mõttevahetust ka Euroopa väliskomisjoniga.

Viimase viie aasta tegevustest rääkides, tõstis Ojuland esile nn Magnitski seaduse vastuvõtmist. Magnitski seadus võimaldab astuda samme ametnike vastu, kes on oma tegevusega rikkunud inimõigusi, konkreetselt puudutas see 38 Venemaa ametnikule viisa- ja varaliste sanktsioonide kehtestamist.

"Me peame olema kõik ühiselt valmis kõige halvemaks," ütles Ojuland Euroopa riikide julgeolekukoostööst rääkides.

"Keegi ei usu seda täna – ma olen rääkinud tuttavate ja kolleegidega Saksamaalt ja Prantsusmaalt, nad tegelikult ei taju veel selle olukorra ohtlikkust."

Ojuland selgitas, et tavaliselt hakatakse Venemaa tegevuse tõsidust mõistma siis, kui ta harutab lahti viimaste aastate Venemaa tegevuse Gruusias, Ukrainas, Moldaavias ja ka Venemaa lähinaabrite hulgas tajutavat ärevust Venemaa plaanide osas.

"Kui seda Lääne-Euroopas ei tunnetata, seda muutunud olukorda, seda ärevust, siis ühel hetkel on hilja," ütles Ojuland.

Artikkel on avaldatud ERR uudisportaalis.

Eestis toimunud hiljutine valitsusvahetus on heaks ettekäändeks arutleda selle üle, kuhu Eesti on tänaseks jõudnud ning mida oleks uuel valitsusel vaja teha. Euroopa võlakriisi kontekstis sai Eesti suhteliselt edukalt hakkama.Eksperdid hindavad, et  Eesti on riigi rahanduse suutnud hoida kontrolli all, samuti hinnatakse meie maksusüsteemi lihtsust ja e-teenustele fokuseerimist. Samas on Euroopa Liidus tunnistatud Eesti ettevõtte maksukoorsmuselt Itaalia järel teiseks. Pole siis imestada, kui inimeste rahulolematus kasvab, maksukoormuse raskuse all ägavad mitte ainult ettevõtted, vaid tarbijad kõige laiemas tähenduses.

Eesti on väga väike riik, väga väikse siseturuga. Sellises majanduskeskkonnas on loomulik surve majandussubjektide konsolideerumisele, et olla edukas nii väiksel siseturul kui ka eksportturul. Eestis on viimase kümnendi jooksul kujunenud välja terve rida monopole ja turuvalitsejaid. Veelkord, Eesti siseturu väiksust arvestades, see pole mingi erakordne protsess. Pigem loomulik. Ometi on Eesti areng seetõttu hakkanud känguma? Räägime asjast – miks on nii? Küsimus on Eesti riigi kui siseturu reguleerija rollis. Monopolide teke võib olla majanduslikult põhjendatud. Kuid riigi soovimatus piirata monopole, pole aga üldse mitte loomulik, vaid erakodselt ebaloomulik. Olgu selleks siis Tallina Vee, Eesti Gaasi, Swedbank`i jt märatsemine turul, kuid resultaat on ühene - tarbijale ja kliendile tähendab see tohutut, aboluutselt põhjendamatud hinnatõusu. Monopolid ja turuvalitsejad suplevad aga rahas. Kahjuks ei saa nende edulugudega kaasa rõõmustada, sest Eesti ühiskonnast 27 % on väiksepalgalised, lisaks paarsada tuhat pensionäri  ja veel terve rida teisi gruppe madala sissetulekuga.

On selge, et Eesti riik on teinud tohutu vea, et pole jõuliselt sekkunud monoplide ja turuvalitsejate tegevusse, mistõttu on lõhestatud ühiskonda nii, et paljud inimesed ja pered ei tule enam toime, kuigi nad töötavad täiskoormusega. Monopolide laiutamine pole aga süütu ka laiemalt vaadates, see on peletanud Eestist olulisi välisinvesteeringuid. Viimasena meenub Esonian Celli otsus jätta investeerimatta 100 miljonit eurot seoses siinse kõrge elektrihinnaga.

Omaaegne USA president Theodore Roosevelt, kes energiliselt hakkas tegutsema monopolide vastu, leidis, et monopolidel on komme vaba turumajandus ära süüa. Paraku on Eestis levinud arusaam, et monopolide vägivald tarbijate kallal  ongi see õige  kapitalism, mida juhib nähtamatu isekorrastav käsi. Paraku nii see pole. Monopol ei ole nähtamatu, vaid päris nähtav käsi, mille eesmärk on tegutseda väikse grupi huvides, teenides ühiskonnalt suurt kasumit.

Kõigel sellel on veelgi traagilisem varjukülg. Kui monopolidel õnnestub kahjustada vabaturumajandust, siis lõppeb see liberaalse demokraatia allasurumisega. Sest milleks ühiskonda röövivale väiksele klikile liberaalne demokraatia? Et oma tegude eest veel kellegile aru anda? Kindlasti mitte? Monopolid eelistavad võimu juures marionette, kes hääletavad neile kasulikke otsuseid ja sega neid riigi poolse reguleerimisega. Järeldus on ühene - Eesti riigi edaspidmiseks edukaks toimimiseks on vaja selgelt muudatused riigivalitsejate suhtumises. On aeg võtta vastutus ühiskonna ees ning teha seda, mida on vaja teha tarbijate, olgu selleks eraisikud või ettevõtted, enamuse huvides. Seni on majandus-ja kommunikatsiooniministeerium, aga ka Riigikogu majanduskomisjon, sellest vastutusest kõrvale hiilinud.

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Kes meist ei mäletaks Boriss Jeltsini üllatuslikku teleesinemist 1999. aasta detsembrikuu viimasel päeval. Kogu maailm vaatas ammuli sui seda, kuidas Venemaa "demokraatia" toimib. Lihtsalt üks vana ja haige mees otsustab pärandada võimu teisele. Putin sai ajutiseks presidendiks kuni 2000 aasta märtsis toimunud erakorraliste presidendivalimisteni, kus ta suutis esimeses voorus koguda 50,94 % hääli, millest piisas presidendiks saamiseks.

Põhja-Kaukaasias käis jälle sõda, mille ajendiks oli Bassajevi ja Hattabi poolt korraldatud rünnak Dagestanile ning seni saladuslooriga kaetud kortermajade plahvatused Moskvas ja Volgadonskis. Olin tol ajal Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) asepresident ja liberaalide fraktsiooni juht ning mäletan hästi, et juba tollal pidasid paljud neid sündmusi Kremli poolt korraldatud provokatsiooniks, mille eesmärk oli Putin võimule aidata. Sellest hiljem avalikult rääkinud ja kirjutanud endine FSB ohvitser Litvinenko surmati Londonis polooniumiga.

Oli 2000 märtsi algus, kui sõitsime ENPA delegatiooniga, mille eesotsas oli ENPA president lord Russell Johnston Moskvasse, et sealt edasi minna  Tšetšeeniasse olukorraga tutvuma. Kremlis toimus kohtumine ka Putiniga. Istusime pika laua taga, ühel pool vene delegatsioon, kuhu kuulusid toonane erakorraliste seisukordade minister Šoigu, siseminister.Rušailo ja ka imaam Ahmad Kadõrov, kes oli sel hetkel juba Kremli käsi Tšetšeenias, teisel pool meie delegatsioon. Pakuti teed ja pirukaid. Õhkkond oli jäine. Kohtumine kestis tunni. Vene poolt rääkis ja vastas küsimustele ainult üks mees - Putin. Teised istusid kui vahakujud, James Bondi filmidest tuntud - nähtud kirvenäod ees. Meile selgitati, kuidas Venemaa julgeolek on suures ohus ja  tšetšeeni terroristid tuleb teha kahjutuks. Tsiviilelanikkonna tapmiste kohta me muidugi vastuseid ei saanud.

Kel huvi, soovitan vaadata Andrei Nekrassovi dokumentaalfilmi või lugeda Anna Politkovskaja - Mazepa jutustusi neil aastail Tšetšeenias toimunust. Tegelikult võiks ainuüksi nonde sündmuste järgi Putinit sõjakurjategijaks pidada.

Beslani kooli ohvrid, Nord-Osti etenduse toimunud pantvangidraama ajal korraldatud gaasirünnak, Gruusia sõda, rääkimata massilisest inimõiguste rikkumisest omaenda kodanike suhtes viimasel kõmnendil, kõik see kannab endas koletuslike kuritegude hõngu. Putini käed on verised.

Viimase kuude sündmused Ukrainas on muutnud julgeolekuolukorda kogu Euroopas ja eriti Venemaaga piirnevate riikide suhtes. Kes oleks võinud arvata veel käesoleva aasta alguses, et aprillikuus on meil Ameerika väed kohal? Ja jäävad siia teadmata ajaks. Mäletan 2002. aastal NATO-ga liitumise läbirääkimisi Stenbocki majas, kus kohal oli kõrgetasemeline valitsusdelegatsioon USA-st. Läbi lillede visati nalja selle üle, et kas amid on ikka valmis oma merejalaväelasi Narva, Eesti- Venemaa piirile saatama. Täna on see aga juba reaalsus. Ja ma ei kujuta ette, mida me teeksime praegu, kui Eesti ei oleks NATO liige. Kui seisin välisministrina EEsti kui  NATO liikmesriigi lipu heiskamisel kümne aasta eest, oli raske pisaraid tagasi hoida. Täna ehk oskame hinnata seda veelgi rohkem - see oli ajalooline võimalus, eesti rahva uskumatu, tohutu võit.

Eelmisel nädalal kohtusin Strasbourgis Mihhail Hodorkovskiga. Tema optimism üllatas mind. Ta on kindel, et Putin kukub. Eufooria ja suur toetus rahva hulgas ei kesta kaua, eriti kui sanktsioonid hakkavad reaalset mõju avaldama rahva sotsiaalmajanduslikule olukorrale. Putini lähikondlased, kes tunnevad juba praegu valusalt omal nahal mitte ainult viisasanktsioonide, vaid ka varaliste sanktsioonide mõju, muutuvad varem või hiljem närviliseks, kuna nende kokkukahmitud miljardid on Lääne pankades külmutatud ja nende ärid peatatud.

Diktaatorite suureks nõrkuseks on sageli see, et ka nende lähimad kaasvõitlejad ei tea, mis tegelikkult toimub juhi peas. See kehtib ka Putini puhul. Stalinlikud - kimirsenilikud stseenid, segase vaimustuse teesklemine teiste kõrgemate juhtide poolt on ju vaid näitemäng. Kremlis valitseb usaldamatuse õhkkond. Putin on viinud oma režiimi ripatsid tegelikult sohu, ta on sõna otseses mõttes oma lähimatele kaasvõitlejate seas tekitanud majandusliku ja moraalse kriisi. Kujutage ette, et olete aastaid sõitnud vabalt mööda Euroopa pealinnu ja kuurorte, koolitanud oma lapsi Euroopa parimates koolides ja ostnud oma naistele mida kõike ja rohkem veel, ja siis järsku on sellega lõpp. Istu Moskvas ja kogu lugu. Tahaks näha, kaua Putini sõprade närvid vastu peavad. Rääkimata rahvast, kes oma turjal varem või hiljem tunneb, kuhu Putin Venemaad on vedanud.

Rahvusvaheline üldsus peab olema järeleandmatu. Ukraina terrotooriumite annekteerimine tuleb viia rahvusvahelisse kohtusse. Ja selle eest vastutavad isikud tuleb rahvusvahelise õiguse järgi vastutusele võtta. Seda mitte teha, oleks see demokraatliku maailma poolt jäme viga, mille tagajärjed oleks ettearvamatud.

Artikkel on avaldatud Postimehes

Eile õhtul võeti Euroopa Parlamendis vastu Sergei Magnitski nime kandev soovitus Euroopa Liidu Nõukogule, mis sisaldab 32 Vene prominentse isiku nime, kes olid seotud Magnitski vahistamise, piinamise, surma ning hilisema jälgede katmisega.

Vastu võetud resolutsiooni kohaselt tuleks ELil külmutada Sergei Magnitski juhtumiga seotud 32 Venemaa kodaniku ELis asuvad finantsvarad ja kehtestada neile viisakeelud.

Ettepaneku raportöör ja eestvedaja oli Kristiina Ojuland, kelle jaoks on see olnud üks laiema mõjuväljaga ja olulisemaid tegevusi tema Euroopa Parlamendi liikme karjääri jooksul. Ojulandi sõnul oli tänane otsus Euroopa Parlamendi poolt tugev signaal inimõigusterikkujatele Venemaal, et nad ei ole Euroopa Liidus oodatud.

"Magnitski nimekiri on praeguses tõsises julgeolekupoliitilises olukorras ülimalt oluline otsus. Nimekirja lisatud inimestele on see äärmiselt tõsine sanktsioon, mis ei mõju ainult nende äridele, vaid ka nende mainele. Keegi, olgu tal kuitahes palju raha või mõjuvõimu, ei tohi tunda end kuritegusid korda saates karistamatuna," ütles Ojuland.

Lisatud pildifail. Pildil on vasakult paremale: Kristiina Ojuland, Edward McMillan-Scott (EP asepresident), Sergei Magnitski poeg, Sergei Magnitski lesk, Guy Verhofstadt (ALDE president), William Browder (Hermitage Capital juht, oli Sergei Magnitski tööandja)

Harju Elu uuris, kuidas hindab kauaaegne Reformierakonna liige ja Eesti Vabariigi välisminister Kristiina Ojuland hetkeseisu Eesti poliitikas (Intervjueerija Ülo Russak; Harju Elu)

Oma kogemustele toetudes – kas peate õigeks Siim Kallase katset naasta Eestisse peaministrina?

Kristiina Ojuland: Siim Kallase naasmine Eestisse oleks aidanud Reformierakonnal pea pealt jalgadele saada. Erakonna sees kääris juba mõnda aega, oli muutuste vajadus. Kuna oma võimu säilitada püüdev tagatuba ei saanud sellisel asjal toimuda lasta, siis juhtuski see, mis juhtus. Suur organisatsioon langeb sulle kogu oma propagandamasinaga peale. Olen seda läinud aastal, kui minuga üsna sarnane asi juhtus, omal nahal kogenud.

Mis sai Siim Kallasele hukatuslikuks?

Reformierakonna tagatoa mõjuvõimu alahindamine. Meedia ei tea sageli ise, kuidas temaga manipuleeritakse suurparteide PR-aparaatide poolt. Ainult meedia poleks seda kindlasti suutnud.

Mainite mitu korda mõistet “Reformierakonna tagatuba”. Kes sinna õigupoolest kuuluvad, kes on need tegelikud otsustajad?

Olen seda avalikult korduvalt öelnud, tagatoas on Rain Rosimannus koos Keit Pentus-Rosimannusega, Kristel Michal, samuti Kalev Lillo, Taavi Rõivas jt.

Kas Reformierakonna “tagatoas” oli ammu valmis plaan lüüa lahku IRList ja see käivitus sõltumata sellest, kas valitsuse eesotsas on Siim Kallas või Taavi Rõivas?

Minu andmetel küll.

Kas oli põhjuseks mõni minister või IRL kui liiga tugev vastane?

Arvan, et IRL hüppas pidevalt üle oma varju – nad ei mõistnud poliitilisi jõujooni. Kui oled koalitsioonis väiksem partner, siis tuleb ka oma rolli tajuda.

Kuidas hindate uut koalitsiooni?

Väga kriitiliselt, eriti populistlikke lubadusi, mis justkui kergendaksid inimeste olukorda, kuid tegelikult toovad kaasa maksukoorma tõstmise. Kuna lubadused inimeste ”elujärge parandada” antakse algusega 2015. aasta jaanuarist, paistab läbi selge orienteeritus 2015. aasta Riigikogu valimistele. Valitsus peab oma lubadusi täitma vaid loetud kuud, küll aga saab inimestele valimisplakatitel öelda ”meie tõstsime”, ”meie langetasime”. Tekitades nagu Savisaar enne kohalike omavalitsuste valimisi hulgas inimestes harjumuse kasutada tasuta ühistransporti ning selle nimel tema erakonnale hääl anda, proovib ka uus koalitsioon praegu tekitada inimestes põgusat olukorra paranemise illusiooni, luues soovi nende poolt hääletada.

Mis on põhiprobleem, mille Eesti saadikud peaksid tõstatama Euroopa parlamendis?

Praegu pean kõige olulisemaks Eesti ja teiste Euroopa Liidu riikide julgeoleku tagamist. Arvestades seda, milline poliitiline kriis on maailmas, on Eesti suurimaks julgeolekugarantiiks kindlad kokkulepped rahvusvahelisel tasandil.

Kas see mis on käimas Ukrainas, võib juhtuda ka Eestis?

Julgeolek on nagu demokraatia – tema kaitsmisega tuleb tegelda iga päev, ka siis, kui tundub, et kõik on hästi. Alati ei pea kaitsmine tähendama relv käes marssimist. Mitte tankide hulk, vaid just targad poliitilised otsused hoiavad ära sarnaseid stsenaariume.

Kas usute oma uue partei edusse lähenevatel valimistel?

Jah, ma usun Rahva Ühtsuse Erakonna edusse, muidu ma ju ei pühendaks iga oma vaba hetke selle loomisele. Üha enam saab selgeks, et inimesed ootavad uut poliitilist jõudu, kes erinevalt senisest asetaks riigi keskmesse inimese. Nähes, mis ümberkorraldusi planeerib loodav uus valitsus, tundub, et ka võimulolijad hakkavad lõpuks aru saama, et riik pole poliitikute mänguplats, vaid siin elavate inimeste kodu. Ometi tehakse hetkel vaid kosmeetilisi parandusi, arvestades taas kord mitte niivõrd inimeste kuivõrd nendesamade poliitikute sooviga valitseda edasi ka peale 2015. aasta parlamendivalimisi.

Loodan, et inimesed ei lase end lollitada ja mõistavad, et uue poliitika loomine algab uute inimeste kaasamisest, kes näevad ise iga päev, millised on meie inimeste mured. Me ei käsitle rahvast statistilise ühikuna.

Kindlasti soovib Rahva Ühtsuse Erakond tuua rohkem naisi poliitikasse ja tugevdada Eestis elavate inimeste ühtekuuluvustunnet. Seda kõike saame tagada vaid parlamenti valituna, sest nagu öeldud, need, kelle ainsaks eesmärgiks on vaid võimust kinni hoida, ei hakka kunagi läbi viima tegelikke, inimeste huvidega arvestatavaid muudatusi.

Läinud aasta sügisel sõitis europarlamendi liige Kristiina Ojuland mööda Eestit ringi, et endale eurovalimisteks liitlasi leida. Olles suhelnud inimestega Maarjamaa eri paigust, jõudis ta arusaamisele, et vaja on hoopis uus erakond luua.

Nii rääkis Ojuland sissejuhatuseks neile, kes temaga reede õhtul ühes Viljandi kultuuriakadeemia loengusaalis ühise laua taha istusid. Loodava Rahva Ühtsuse Erakonna (RÜE) eestvedaja oli tulnud siinsete inimeste ettepanekuid kuulama ning uut parteid tutvustama.

Auditoorium polnud suur – kuulajaid oli seitse, kui Sakala ajakirjanik kaasa arvata. Neli kohalviibijat olid loomisjärgus RÜE-ga juba varem seotud.

Sihiks on võetud kandideerida 2015. aasta märtsis riigikogu valimistel. Aprillikuu esimeses pooles peaks saama kinnitatud partei põhikiri. Erakonna registreerimiseks on vaja kokku saada 500 liiget.

Kristiina Ojuland tõi välja kaks RÜE aluspõhimõtet. Esiteks lubas eurosaadik, et erakond hakkab otsuseid tehes lähtuma inimestest ja kavatseb seda joont hoida. «Me ei taha kümne aasta pärast samas rollis olla, nagu oli Res Publica,» lausus ta

Teise eesmärgina nimetas Kristiina Ojuland naiste poliitikasse juurdetoomist. Muu hulgas märkis endine välisminister, et pidi omal ajal ise seisma selle eest, et ministrikoht just talle antaks.

Kohtumisel kõneldi mitmel teemal. Näiteks kritiseeris Kristiina Ojuland Eesti maksupoliitikat ning rõhutas haldusreformi elluviimise vajalikkust. Kohale tulnud inimesed tõid murena välja kesised palgad.

Varem Reformierakonda kuulunud ning selle partei kandidaadina Euroopa Parlamenti pääsenud Kristiina Ojuland heideti oravate seast välja mullu juunis, kui lahvatas erakonna sisevalimistel häältevõltsimise skandaal.

Sama skandaali tõttu pidi Reformierakonnast lahkuma Viljandimaa arendusjuhina töötanud Ott Kukk, kes kuulub nüüd loodava erakonna algatusgruppi ning viibis ka Viljandis korraldatud kohtumisel.

Artikkel on avaldatud ajalehes Sakala

Täna, 19. märtsil, kohtus Euroopa Parlamendi liige Kristiina Ojuland Bürsselis Ukraina endise presidendi Viktor Jushenkoga. Presidendi sõnul  on Ukraina jaoks kõige tähtsam praegu see, et EL ja rahvusvahelised organisatsioonid aitavad riigil makromajanduslikku stabiilsust tagada. EL saab aidata Ukrainat läbi vabakaubanduse kiire rakendamise. Samuti pidas president Jushenko oluliseks EL-poolseks märgiks, kui anatakse viisavabadus tudengitele ja noortele ajakirjanikele, et lihtsustataks viisarežiimi võimalikult kiiresti.

Ojulandi sõnul on kogu EL-i jaoks julgeolekuolukord muutunud, mis tähendab seda, et ainuke võimalus Putini režiimi taltsutada, on kehtestada ühemõtteliselt mõjusad ja pikaajalised majandus- ja poliitilised sanktsioonid. "Putin tuleb peatada. Täna on päevakorras Krimm, aga kes ütleb, et järgmine Putini sihtpunkt pole mõni EL-i liikmesriik? Putin on aastate jooksul näidanud üles soovi taastada impeerium, mistõttu peab Lääs täna Ukrainat toetama kõikide võimalike vahenditega. Kui seda ei tehta, siis jääb vaid oodata, kes on järgmine," avaldas Ojuland arvamust.

Otsi ...
Viimased postitused
Mai 2014
Aprill 2014
Vanemad postitused