Õigusriigi hülgamine?See, et taasisesesivnud Eestis aeg-ajalt demokraatia põhimõtetest kõrvalekaldeid esineb, on saamas omamoodi traditsiooniks. Suurim õigusriigist kõrvalekaldumine toimus peaaegu kümme aastat tagasi lindiskandaali ajal. Toona läks see siseminister Savisaarele maksma koha ning keskerakonna fraktsioon riigikogus lagunes, sest õigusriigi põhimõtete räige rikkumise vastu välja astunud keskerakonna liikmed lahkusid.

Neljapäeval avalikuks tulnud justiitsministri korraldus teeb kõhedaks ja tekitab terve rea küsimusi. Alates sellest, kuidas on võimalik, et uut juristide põlvkonda esindav justiitsminister tuleb välja nii põhimõttelise ekimusega õigusriigi printiipide vastu. Olen seda küsimust juba varemgi esitanud mõnes vestlusringis Vaheri varasemate kõrvalekallete puhul. Mis sunnib noort juristi inimõigusi jalge alla tallama ja andma diktaatorile omaseid korraldusi? On see maksku mis maksab stiilis valmislubaduste „vali kord” täitmine? Kui sellise korralduse oleks andnud Valgevene presidentr Lukashenko, siis ei oleks see eriti kellseki imestust äratanud. Aga kui seda teeb Euroopa Liidu riigi justiitsministeerium …? Siit tekib jätkuks loogiline küsimus, kes on järgmised, kes sihikule võetakse? Ma enam ei imestaks kui peagi kuuleme seadust rikkunud ettevõtjate vastutusele võtmise kvootidest maakonniti ? Või ongi need kusagil kellegi sahtlis juba olemas?

Seadust peab õigusriigis igaüks täitma

Just see ongi õigusriigi põhialus. See kehtib ka kõikide riigiasutuste tegevuse ja korralduste kohta. Seda, et korruptsiooniga tuleb meil nii nagu kõikidel teistel riikidel maailmas võidelda, ei saa kahtluse alla seada. Aga isegi korruptsiooniga tuleb võidelda seaduse kohaselt. Nii kaua kui kegtib Eesti Vanariigi Põhiseadus, mis ütleb, et Eesti on õigusriik, tuleb sellest ka kinni pidada. Millisel alusel oskab justiitsministeerium öelda täpsed numbrid, kui mitu ametnikku erinevates maakondades on korrumptandid? Ja veelgi enam, juba ette on antud seaduse paragrahvid, kui mitu ametnikku ühe või teise paragrahvi järgi tuleb süüdi mõista.

Rahvusvaheliste uuringute järgi on Eesti üks väikema korruptsiooniindekiga riik. BNS-i vahendusel jõudis ka meieni uudis , et 2004 aastal avaldatud 146 riiki võrdleva tulemuse alusel on Eesti 31-ne. Aluseks võetud 10 punkti süsteemis on Eestil 6 punkti. Võrdluseks Soomega, kes on esimesel kohal kui kõige vähem korrumpeerunud riik maailmas, oli naabrite indeks 9,1. Kahekümneviie EL riigi hulgas edestab Eesti ka mõningaid vanu Euroopa Liidu riike ja koos on Sloveeniaga kõige vähem korrumpeerunud riik teiste viimati liitunud riikide hulgas. Samuti näitab see uuring, et Eestis on korruptsioon aasta-aastalt vähenenud. Ma ei otsi põjuseid korruptsiooni vastu võitlemise pidurdamiseks. Ma tahan väita, et nii erakordsete meetmete rakendamine ei saa olla põhjendatud Eestis suure korruptsioonilainega. Juhul kui justiitsministeerium peab vajalikuks tõhustada korruptsioonivastast võitlust, siis peab ka see riigiasutus ise lähtuma meie õigusruumis kehtivatest aktidest kui ka ühistest väärtustest, mida Euroopa Liidu riigid jagavad.

Kuidas edasi?

Tekkinud küsimus ei ole ainult justiitsministri ja tema haldusala probeleem. See on koht, kus juba Riigikogu fraktsioonide esindajad on kirjalikult oma küsimused justiitsministrile edastanud. See on koht, kus mitmed Eesti erakonnad ja nende juhid on avaldanud oma nördimust toimunu suhtes. See on koht, kus ka peaminister ei saa reageerimata jätta. Eesti on taaskord jõudnud seisu, kus meie julgeolek on seestpoolt löögi saanud.
Kui justiitsministeeriumi plaanist veidi kõrvale vaadata, siis on torkab silma Riigikontrolli poolt algatatud rünnak kohalike omavalitsuste tegevuse vastu. Ka siin võib leida õigusriigi ja kohaliku demokraatia põhimõtete eiramist. Nimelt, soovib Riigikontroll ilmselgelt üle oma võimupiiride teostada kontrolli kohalike omavalitsuste poolt raha kasutamise üle. Seaduse järgi saab Riigikontroll uurida vaid riigieelarvest eraldatud summade kasutamist kohalike omavalitsuste poolt. Kui aga minnakse kaugemale, rikutakse sisulilselt kohaliku võimu autonoomiat, halvemal juhul lõpeb see üldse kohaliku võimu elimineerimisega.

Lisaks meenub mulle veel nädala alguses rahandusministri poolt välja käidud korraldus, et rahandusministeerium hakkab auditeerima Põllumajandus, Majandus- ja Kommunikatsiooni- ning Välimisniteeriumit. Ka see algatus kuulub samasse õigusriigi tavade rikkumise rubriiki, kuna riigiasutusi kontrollib Riigikontroll nii nagu seadus ette näeb. Või soovib Res Publica vapper rahandusminiser võtta endale superministri rolli? Tõepoolest, liiga palju liiga lühikese aja jooksul juhub asju, mida ühes demokraatlikus riigis juhtuda ei tohiks. Sellega ei saa nõus olla. Sellisele käitumisele tuleb kohe ja kiiresti lõpp teha. Inimesed, kes paar aastat tagasi lootsid, et uus ja värske erakond ja tema noored juhid muudavad Eesti veelgi kiiremini veelgi paremaks ja turvalisemaks, on täna silmitsi tõsiasjaga, et peaminitri partei on asunud seespoolt omaenda riiki õõnestama. Tõepoolest, klassikutel on õigus, kui nad ikka jälle on öelnud „Demokraatia ei püsi niisama, selle eest on vaja pidevalt võidelda”.