Ülekaalukas «Non» Prantsusmaal ja «Nee» Hollandis tähendavad Euroopa Liidu jaoks tõsist mõttepausi vähemalt juuni keskel toimuva ülemkoguni, kus riigijuhtide tasemel esimest korda tõsiselt arutatakse, mis nüüd siis edasi saab.Nii Euroopa Komisjoni presidendi Barroso kui ka eesistujamaa Luksemburgi peaministri Jean-Claude Junckeri sõnul peaks ratifitseerimisprotsess igal juhul jätkuma.

Läti seim kiitis teatavasti põhiseadusliku lepingu heaks päev pärast Hollandi referendumi läbikukkumist. Täna on põhiseadusliku lepingu tulevik siiski lahtine.

Mis küsimusele valijad tegelikult vastasid?

Kindlasti ei saa öelda, et prantslased ja hollandlased ütlesid «ei» Euroopale.

Tugevalt üldistades ütlesid prantslased «ei» turumajanduslikele reformidele Euroopa Liidus ning tööjõu ja teenuste vabale liikumisele. See oli «ei» liberaliseeruvale Euroopale.

Paradoksaalsel kombel lükkab aga prantslaste «ei» edasi nende endi toetatava poliitilise integratsiooni ning suure tõenäosusega pöördub Euroopa Liit nüüd hoopiski tõhusama majandusliku integratsiooni suunas, mis aga Prantsusmaa sotsidele sugugi meele järele ei ole.

Kui prantsuse sotsialistid pidasid Euroopa Liitu liiga liberaalseks, siis Hollandi «ei» leeris oli aga hoopis hulgaliselt neid, kelle arvates on Euroopa Liit majandusreformidele vastu ning põhiseaduslik lepe ohustab Hollandi liberaalseid väärtusi. Ent Hollandi «ei» taga on ka vastuseis immigratsioonile ning Türgi EL-liikmelisusele. Samuti Brüsseli bürokraatiale ja poliitilise eliidi kaugenemisele tavakodanikest.

Prantsusmaa ja Hollandi puhul on sarnaseks jooneks ametisoleva valitsuse ebapopulaarsus. Referendumitel, ükskõik millises riigis või mis teemal, on kalduvus kujuneda istuva valitsuse usaldushääletuseks.

See on alati ja kõikjal ohuks igasuguse referendumi puhul, et valija võib hääletuskasti juures kalduda vastama hoopis sellele küsimusele, mis talle tähtis tundub, aga mitte sellele, mida küsitakse.

Kas laienemine rikkus kõik ära?

Euroopa Liidu hiljutisel laienemisel oli prantslaste «ei» puhul kindlasti oma roll. Laienemisega seotud hirmud on suuresti emotsionaalset laadi ning «poola torumehest» kujunes Prantsusmaa referendumil vaat et põhikoll, kellega prantsuse töölisklassi hirmutati.

Tööjõu ja teenuste vaba liikumine, turgude liberaliseerimine ja aus konkurents liikmesriikide vahel on uute liikmesriikide, sealhulgas Eesti jaoks positiivsed. Prantsusmaal aga nähti põhiseaduslikus leppes senise sotsiaalse mudeli lõhkujat.

Tegelikult aga ei too uus leping ise mitte mingisuguseid uusi liberaalsemaid majanduspoliitikaid. Majanduse kohta kehtivad ka uues leppes täpselt samasugused reeglid nagu praegu juba olemasolevates lepingutes.

Mis nüüd siis edasi saab?

Praegu on vara ennustada, millal põhiseaduslik leping kehtima võiks hakata. Kõigepealt tuleb ära oodata kõigi liikmesriikide referendumite või muul moel leppe ratifitseerimise tulemused.

Seni aga töötab Euroopa Liit edasi Nizza lepingu ja teiste lepingute alusel. Mis on Eesti jaoks küllaltki soodne. Oli ju Eesti loosungiks põhiseadusliku leppe koostamisel: «andkem Nizzale võimalus».

Eesti parlament jätkab põhiseadusliku leppe ratifitseerimise protsessi sügisel, ilmselt pärast kohalike omavalitsuste valimisi. See on igati mõistlik ja vajalik, et hoida nii tähtis teema lahus valimiskampaaniaga kaasnevast enda näitamise ja ära panemise vajadusest ja kiusatusest.