9. jaaunuaril toimus kohtumine Gruusia Parlamendi liikmete David Bakradze ja Georg Bokeriaga. Grusiinide eesmärgiks on leida meie toetust Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees (ENPA). Jaanuari lõpus tomub assamblee täisistung, kus Liberaalide fraktsiooni eestvedamisel tahtakse panna erakorralisele debatile olukord Gruusias ja Venemaa poolsed sanktsioonid Gruusia kaupade vastu. Kohtumisel osales ka Euroopa Nõukogu Liberaalide fraktsiooni esimees hungarlane Matyas Eörsi.Kuna olen ise 7 aastat töötanud ENPA-s, millest 3 aastat olen juhtinud Liberaalde fraktsiooni, siis soovisid grusiinid eelkõige saada tuge meie kogemusest. Soovitasin neile võtta kindalsti isiklikult ühendust sõbralike delegatsioonide juhtidega kas kirja teel või telefonitsi Seda kasutasin ka ise palju kordi, kui Venemaa poolsed Eesti-vastased rünnakud olid sagedased.    

Samuti otsustasime Matyas Eörsiga, kes on ka minu kolleeg Euroopa Liidu rahvusparlamentide ühenduses, et tõstame naabruspoliitika teema laiemalt, sealhulgas Gruusia küsimuse, järgmisel kohtumisel päevakorda.

8.-9. mail toimus Euroopa Parlamendi ja 25 riigi rahvusparlamentide ühisistung Brüsselis, kus arutati Euroopa Liidu tulevikku. Kuna põhiseadusliku lepingu ratifitseerimine on mitmes riigis takerdunud, tuleb leida muid võimalusi lahendamist vajavatele küsimustele. Olgu selleks EL edasine laienemine, ühine energiapoliitika või püsimajäämine ülemaailmastumise tihedas konkurentsis.Toon siinkohal mõned mõtted, mida oma sõnavõttudes kasutasin. Oluline on see, et me ei hakkaks lahendamist vajavaid üle-Euroopalisi küsimusi edasi lükkama selle põhjendusega, et meil puudub põhiseaduslik leping. Näiteks tuli Euroopa Komisjon märtsis välja ettepanekuga, mille kohaselt EL peaks tegema omavahel tihedat koostööd ühise energiapoliitika kujundamisel. Samas teame, et praegu kehtivad lepingud ei võimalda eriti laiaulatuslikku koostööd antud valdkonnas. Mida siis teha? Kas tõesti peame ootama käed rüpes ja vaatama pealt kui energiaallikaid omavad kolmandad riigid seovad ükshaaval EL liikmed oma „helesiniste” torude külge? Ma ei leia, et selline asi oleks Eesti huvides. Seetõttu peame leidma mooduse, mis võimaldab edaspidi Euroopa Liidul tegutseda energiaküsimuses ühtselt.

 

Või võtame teise näite. Ühine välis-ja julgeolekupoliitika lünklikust ei ole mõtet ajada selle kaela, et Euroopa Liidul ei ole ühist välisministrit, mida PSL jõustumine võimaldaks. Ka praegused lepingud näevad ette ühise välis- ja julgeolekupoliitika tegemise võimaluse. Elu aga näitab seda, et kui tegemist on väga tundliku välispoliitilise küsimusega, siis hakkavad liikmesriigid sageli eelistama rahvuslikku huvi ajamist ja ühine El poliitika vajub tahaplaanile. Iraagi küsimus on kahtlemata üks värvikamaid näiteid, kus EL läks lõhki, sest mõnel riigil olid Iraagis suuremad huvid kui teistel.

Seoses Venemaaga oleme olnud korduvalt tunnistajaks, kuidas mõned EL liikmed on ühishuvist mööda vaadanud ja püüdnud ikka edasi kahepoolselt kokku leppida, olenemata sellest, kas see ka ülejäänud EL-le vastuvõetav on. Seega, kui liikmesmaadel on poliitiline tahe olemas, siis on võimalik ajada ka praegu tõhusat ühist välispoliitikat.

Samuti ei tohi EL edasist laienemisprotsessi peatada selle tõttu, et PSL ei kehti. Praegused lepingud sätestavad, et EL liikmeks võib saada iga Euroopa riik, kes täidab tingimused ja keda EL on suuteline absorbeerima. Kuni Lääne-Balkani, Taga-kaukaasia, Ukraina, Moldova ja miks ka mitte Valgevene, liitumisküpseks saavad, sõltub eelkõige neist endist. Kuid nendel riikidel peab olema silmapiiril võimalus saada EL liikmeks, vaatamata sellele, kas PSL hakkab kunagi kehtima või mitte.

Ja lõpetuseks. EL seadusloome protsess on aastakümneid töötanud nagu automaatne pesumasin. Selle tulemuseks on ülereguleerimine ja direktiivid, mis meis paljudes tekitavad õigustatud küsimusi- kas ikka tõesti on vaja kõike EL tasemel reguleerida. Eile ütles Euroopa Komisjoni president Barroso, et nad on nõus saatma kõik uued õigusaktide eelnõud rahvusparlamentidesse kohe, kui Komisjon eelnõuga välja tuleb. Kui see ettepanek teoks saab, siis muutub EL seadusloome protsess tunduvalt mõistlikumaks. Rahvusparlamendid saaksid sel juhul sisuliselt osaleda EL ühiste õigusaktide ettevalmistamises. Leian, et nii oleks võimalik ära hoida mõttetuid uusi direktiive. See tähendaks ka muidugi töökoormuse olulist kasvu rahvusparlamentide jaoks. Kuid minu arvates teeks see EL õigusaktide ettevalmistamise tunduvalt maalähedasemaks, sest lõppude lõpuks tuleb ju õigusakte ellu viia ikka liikmesriikides, mitte kusagil abstraktses Brüsselis.

Euroopa Liit on püüelnud ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) poole alates Maastrichti lepingu jõustumisest 1993.aastal, mis lõi selleks formaalse võimaluse. Kuigi on möödunud üle kümne aasta, ei ole tänaseni kindlust, et kui päevakorras on tõsine rahvusvaheline küsimus, et siis suudab Euroopa Liit võtta ühise eseisukoha ja kaitsta seda koos.Eesti jaoks on väga oluline, et Euroopa Liit hoiaks ühist kurssi. Kuid me peame samas koostöösse väga realistlikult suhtuda. Nimelt on paljudes teravates küsimustes Euroopa Liidu liikmesriikidel sageli erinev positsioon, mis tuleneb nende erinevatest rahvuslikest huvidest. Iseenesest on see mõistetav, sest kõik Euroopa Liidu liikmed on suveräänsed rahvusriigid koos oma ajaloo, suhete ja traditsioonidega. Seetõttu peame ÜVJP väljatöötamisel alati arvestama, et Euroopa Liidus on hulgaliselt poliitikud, kes näiteks ei usalda Ameerika Ühendriike, kuna ajaloos on neil olnud negatiivseid kogemusi. Või teine näide: Kesk-Euroopas pelgavad tuhanded kodanikud Türgi võimalikku liitumist Euroopa Liiduga, kuna türklaste aastasadade tagused Euroopa vallutused kummitavad veel tänaseidki põlvkondi.  

Põhiseadusliku lepingu ettevalmistamise ajal pandi suuri lootusi Euroopa Liidu ühise välisministri institutsiooni ja selle juurde diplomaatilise ametkonna loomisele. Nüüd, kus Lepingu võimalik jõustumine on tulevikku lükkunud, püüavad mõned hakata väitma, et Põhiseadusliku Lepingu puudumine on põhjuseks, miks Euroopa Liit ei saa ajada ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Mina ei saa selle väitega nõustuda, sest isegi kui Euroopa Liidul oleks ühine välisminister, saaks ta ikkagi ellu viia ainult seda, mida defineerivad liikmesriikide valitsused. Ja kui liimesriigid näiteks järjekordselt Iraagi küsimuses kokku leppida ei suuda, siis ei saa ka ühine välisminister midagi teha.

Elu on näidanud, et kui tegemist on olulise küsimusega, kus ühe või teise liikmesriigi rahvuslikud huvid kaaluvad ühishuvi üles, siis ühist kokkulepet on võimatu saavutada. Ka praegu on ÜVJP-ks olemas korralik lepinguline baas. Vaja on vaid poliitilist tahet, et ühiselt edasi liikuda.

Väikeriigina soovime väga, et EL-l oleks ühine strateegia suhetes 3-ndate riikidega, olgu nendeks riikides Venemaa, Ameerika Ühendriigid või Hiina.

Oleme Eestis alati pidanud oluliseks Euroopa Liidu strateegilisi suhteid Ameerika Ühendriikidega. Külm sõda on möödas. Endise Nõukogude Liidu asemel kummitab tänast Lääne maailma rahvusvaheline terrorism. Ainult tihedas koostöös USA-ga ja koos strateegiliselt planeerides saame loota, et stabiilusus ja rahu saab ka tulevikus püsima. Siinkohal tuleb nõustuda Hispaania endise peaministri Jose Maria Aznariga, kes on välja pakkunud NATO uuendamise idee tihedas koostöös NATO tänaste liikmete aga ka uute võimalike partneritega nagu näiteks Jaapan või Austraalia. Euroopa Liit peab näitama ka meelekindlust toetamaks Ukraina ja Gruusia liikumist lähemale NATO täisliikmes saamise teel. Euroopa Liidu kahekümneviiest tänasest liikmest kuuluvad NATO-sse üheksateist. Samas on viimastel aastatel käinud pidev rivaalitsemine kahe organisatsiooni vahel. Kusjuures Euroopa Liidu enda kaitsepoliitika väljatöötamise õhutajateks on olnud eelkõige need riigid, kes ise NATO-sse kuuluvad. Millega see kõik lõpeb, näitab aeg.

Euroopa Liit saab kasutada oma head positsiooni suhetes Araabia riikidega. Vaatamata mõningasele tagasilöögile pilapiltide osas, tuleb Euroopa Liidul jätkuvalt hoida häid suhteid islamimaailmas. Väärate ettekujutluste järjepidev levik araabia maailmast ja vastupidi võivad tulevikus saada tõsiseks julgeolekuohuks.

Euroopa Liit peab olema valmis esinema ühistel positsioonidel suhetes 3-ndate riikidega küsimustes, mis puudutavad energiat, julgeolekut, suhtlemist läbikukkunud riikidega, relvastuskontrolli. Samuti inimõiguste kaitset, olgu selleks olukord Valgevenes või Soome- Ugri rahvaste olukord Venemaal.

Ja lõpetuseks 21. sajandi märksõnast- energiast. Ka see küsimus vajab Euroopa Liidus ühiste positsioonide kujundamist ja elluviimist. Me kõik sõltume 3-ndatest riikidest energiaga varustamise koha pealt ning sõltuvus kasvab kiiresti. See omakorda tingib energiaküsimuste põimumise üha sügavamalt välis- ja julgeolekupoliitikaga. Me ei tohi ühise energiapoliitika väljatöötamist edasi lükata selle ettekäändega, et meil puudub Põhiseaduslik Leping, mis annaks õigusliku raamistiku. Praegu on tähtis see, et oleks tegelik poliitiline soov ühiseks tegutsemiseks. Ka olemasolevate lepingute raames ja neid täiendades on võimalik energiaküsimustega ühiselt edasi minna. Ma väga loodan, et energiapoliitikaga ei juhtu sama, mis ühise välis-ja julgeolekupoliitikaga, kus olulistes küsimustes hakkavad domineerima vaid rahvuslikud huvid.

Kui Eesti Euroopa Liiduga liitus, siis avasid oma tööjõuturu meile vaid mõned vanad liikmed. Selle kuu alguses avanesid veel mõned uksed. Suurem osa vanu liikmesriike aga jätkab omale võetud üleminekuperioodi, vaatamata sellele, et juba 1986 kirjutati alla Ühtne Euroopa Akt, millega pandi alus neljale Euroopa Liidu siseturu vabadusele: kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vabale liikumisele. Tundub uskumatu, kuid kakskümmend aastat hiljem ei ole suudetud kõige elementaarsemaid põhivabadusi , s.o. teenuste ja tööjõu vaba liikumist reaalselt ellu rakendada. Sellest olekust kiirgab sulaselge vastuolu poliitilise deklaratsioonide ja tegeliku elu vahel. Ühest küljest räägitakse konkurentsivõime tõstmisest, kuid teisest küljest seavad Euroopa Liidu riigid omapoolseid piiranguid siseturu toimimiseks, eelkõige tööjõu vabale liikumisele.   

Tööjõu vaba liikumise kohta vanades Euroopa Liidu riikides läbiviidud uuringute tulemused näitavad, et eelistatakse pigem kolmandate riikide kodanikke teiste liikmesriikide kodanike ees.

Hirmul on suured silmad

Prantsuse peaminister de Villepin nentis jaanuaris Saltzburgis peetud konverentsil, et laienemisega seoses ei osanud liikmesriigid selle mõju täiel määral hinnata. Laienemise teele olevat mindud reaalselt kaalumata tegelikke tagajärgi. De Villepin tõdeb, et laienemist ei suudetud ette valmistada poliitilises ega majanduslikus plaanis. Minu arvates on see kahetsusväärne, et mõned poliitikud püüavad otsida oma riigi majanduslanguse vigu laienemisest, sest selline mõtlemine on läbinisti vale. Olin paari nädala eest tunnistaks taaskord sarnastele mõttearendustele Münchenis, kus toimus tipptasemel majandusfoorum. Tõsi, seal oli ka esinejate hulgas Euroopa Komisjoni volinik Günter Verheugen , kes sellise müüdi ümber lükkas. Hiljuti Euroopa Komisjoni poolt avaldatud laienemismõjude analüüs näitab selgelt, et just eelkõige vanad Euroopa Liidu riigid on laienemisest võitnud. Ning eriti need, kes kohe avasid oma tööjõuturu uutele riikidele.

Üks asi veel, mis murelikuks teeb. Belgia peaministri Guy Verhovstadti on oma viimases raamatus „Euroopa Ühendriigid” pakkunud välja tihedama koostöö mudeli vaid eurotsooni riikide vahel. See tähendaks sisuliselt uut ühendust, mis jätaks meiesugused riigid jällegi ukse taha. Sellisele lähenemisele tuleb vastu seista. Seda ideed kritiseeriti hiljuti ka Vilniuses toimunud Põhja-ja Baltimaade parlamentide Euroopa Asjade komisjonide esimeeste nõupidamisel.

Me ei tohi luua Euroopa Liidu sees uusi piire. Tuumik- ja perifeerse Euroopa Liidu loomine tekitab põhjendatud küsimused: mis eesmärk siis Euroopa Liidul on, kas peaksime rohkem klubitegevusega tegelema – näiteks loome Balti-Põhjamaade klubi? Või hoopis Põhja-Euroopa Liidu, kuhu võiks kuuluda lisaks Balti ja Põhjamaadele ka Suurbritannia ja Iirimaa?

Sarnaseid teooriaid Euroopa Liidust on varemgi välja pakutud. Kui neil on üks halb omadus- nad ei ühenda, vaid lahutavad. Meie astusime Euroopa Liidu liikmeks selle mõttega, et teha koostööd, mitte aga ajada kiilu.

Euroopa liidu laienemine on toonud kaas asuurema konkurentsi surve, mida mitmetele vanadele liikmetele ebamugav. Aastakümnetega kujunenud heaoluriigid näevad endale ohtu uutes liikmetes oma elatustaseme langusele. Kuid majanduses on sageli nagu spordis- kes pingutab rohkem, sellel on ka paremad tulemused. Eesti soovib parimaid tulemusi saada läbi ausa konkurentsi. Me pooldame avatust ja selgeid reegleid, kus kõigil on võrdsed võimalused, sealhulgas teenuste ja tööjõu vabal liikumisel. Ülejäänu sõltub juba meist endist. Müncheni majanduskonverentsi üks korraldajatest, sealse ülikooli professor dr . Hans-Werner Sinn sõnastas vähemalt Saksmaa jaoks intellektuaalse eesmärgi: heaoluriigist peab saama tööoluriik.