Euroopa
Sageli unustatakse aga peamine küsimus- kelle jaoks meil seda kõike vaja on? Sageli räägitakse, et kodanikud on eemaldunud poliitikast, ja seda eriti EL tasandil. Meie poliitilised juhid Els liikmesriikides peaksid lähtuma eelkõige inimesest, kodanikust ja sellest, et EL on kodanike jaoks, lähtuda tuleb sellest, mis kodanikule korda läheb, tema elu kõige otsesemalt puudutab. Kui 50 aasta eest Söe-ja Teraseühenduse leping jõustus ja esimene formaalne side 6 riigi vahel loodi, olid kodanike ootused kõrged- ei iial enam ei tohi korduda sõda Euroopa riikide vahel. Kahtlemata oli see toonasele põlvkonnale enneolematuks trimfiks, kodanike väljavaated majanduse ülesehitamiseks ja turvalisuse loomiseks olid kõrged. Usun, et toonase ühenduse kodanike eneseusk edu saavutada oli oliliseks edasiviivaks jõuks. Täpselt nii nagu meil Eestis praegu. Me usume Euroopasse, seda näitavad kõik viimase aegade küstilused. Ma arvan et, et eestlased võivad häbenemata öelda „euroopalne olla on uhke ja hää”. Kuid ometi räägime me täna kriisist Euroopas, mille eesmärgid on hajali ja eks see ole ka ju põhjus, mis me täna siin Riigikogu saalis selle küsimuse juures oleme. Mida teha? 1. Identiteet Ükskõik, millise eluvaldkonna juurde tulla, jõume me ikka identiteedi juurde. See on kogum eurooplaste väärtushinnangutest, hoiakutest, kultuurist, keelest, traditsioonidest. Igal rahvusel on identiteet kujunendu oma rada mööda, sellest tõsiasjast ei saa me kuidagi mööda vaadata. Ka ei ole võimalik defineerida ühtset Euroopa identiteeti. Parntsuse pm Dominique de Villepin viitas 27 jaanuaril oma Saltzburgi kõnes Georges Steinerile, kelle kohaselt tunnevad eurooplased end kodus igal pool, kus on kohvikud. Sest need on kosmopoliitsed kohad, kus loetakse maailam ajalehti ja suheldakse ning filosofeeriatkse. See on väga romantiline lähenemine Euroopalikule idetiteedile, õieti see ongi puh-euroopalik lähenemine. Ehkki, noorema põlvkonna jaoks kõlab selline romantism vast isegi kentsakalt, sest noorte suhtluskoht on täna pigem internet ja oma blogid. Kuid selles kohvikuteoorias on ka üks nõrk koht- nimelt mitte kõiki euroopalsi ei saa kvalifitseerida automaatselt kohvikuinimesteks. Kui prantsalse jaoks on loomulik hommikuti enne tööleminekut nurgapealsest cafest läbi astuda, võtta crossant ja tass kanget kohvi, siis eestalne sööb ikaa kodus rahulikult oma vorstileiba või juustusaia. Ususn, et paljud eestalsed on sarnaselt minuga läbi elanud tõelise kultuurishoki, kui prantsuse kultuuriruumis viibides tuleb igal hommikul leppida sarvesaiaga. Harjumus migagi soolast hommikueineks võtta on suur, nii mäletan veel nüüd, 14 aastat hiljem seda tunnet selgesti. Seetõttu on EL liikmena oma identiteedi juurde jäämine üks võtmeküsimustest. Tuletaksin siinkohal meelde Margaret Thatcheri 1988 aastal peetud kõnet Brügges Euroopa Kolldezis, kus ta ütles” Euroopa on tugevam, kui Prantsusmaa jääb Prantsusmaaks ja Suurbritannia Suurbritanniaks, igaüks oma traditsioonide ja identiteediga. Oleks rumal üritada neid mingi fiktiivse Euroopa identiteedi raamisesse suruda.” Oleme EL liikmed, kuid meie ülesandeks on oma rahvuslik identiteet keel ja kultuur säilitada. Mõistagi on meil EL-s ühised väärtused nagu bemokraatlikud vabadused, inimõiguste austamine, õigusriigi põhimõtted. Kuid me peame säilitama ka tulevikus euroopalike kultuuriväärtuste teadvustamsiel irahvusliku dentiteedi. Oleks küll kole, kui Mozartist, kellest on viimastel kuudel kui Euroopa sümbolist palju juttu olnud, räägitakse tulevikus vaid kui eurooplasest, jättes kõrvale tema austria päritolu. Oliliseks identiteedi mõjutaks on kahtlemata Euroopas olnud kristlus. Kuid paralellselt on eksisterinud ka hellenistlikud väärtused, mis lubavad mõelda võtmes, et kõik on võimalik, olgu selleks kasvõi lähenemine kaasaegsele teadusele. Samas on kritluse poliitline mõju tõusmas, eriti kui arvestada sündmusi, mis on arenenud peale 9/11. Küsimus Elst kui kristlikust klubist on tõusnud eriti aktuaalseks seoses Türgiga liitumisläbirääkimiste alsutamise ajal. Ka PSL valmimise käigus käisid väga teravad vaidlused slle üle, keas kirjutada lepingusse sisse, et EL on krtilikel väärtustel põhibev ühendus või mitte. Peale pikki vaidlusi jäi see siiski välja, sest nii soovis enamik riike. Vaidlused aga selles vallas jätkuvad. II. Teine suur küsimus EL ees on demograafiakriisiga toime tulemine. Euroopa rahvsastik vananeb ja väheneb. Kahtlemata on ka see Eesti jaoks oluline väljakutse. Rahvastiku vananemine toob kaasa märgatavaid sotsiaal-majanduslikke muudatusi. Setõttu on rahvastiku säilimise ja juurdekasvu küsimus üle rahvsuriikide piiriide omane suurmeale osale liikmesriikidest. Samas ei ole keegi pakkunud täna arvestatatvat motivatsioonisüsteemi sündivuse suurendamiseks. Kaasaegne kõrge elustanard Euroopas on toonud kaasa hedonistliku ellusuhtumise või pühendumise karjäärile Ja seda ei ole võimalik tagasi keerata. Pigem tuleb mõelda uut tüüpi sotsiaal-ja pensionisüsteemidele tänaste noorte jaoks. Ja need ei saa olla stantartsed üle-Euroopalised süsteemid. Igas EL riigis on omad nüansid ja iga liikmesriik saab seda teemat individuaalselt käsitleda. Tuleb mõelda ka tööturule. Immigratsioonist räägitakse kui võimalikust lahendusest rahvsatiku vananenmise vältimiseks. Kuid ka siin oma oma ohud. Immigrantide integreerimine euroopa kultuuriruumi on pikaajaline protsess ja mitte alati ei ole tulemus edukas. Pealegi, nagu elu on näidanud, kasvatab liiga suur muust kultuuriruumist tulnud inimeste osakaal Euroopa riikides pingeid, tekitab ekstremistlikke erakondade teket ja kasvatab asjatuid marurahjvuslikke meeleolusid. Seetõttu peavad EL liidrid väga tõsiselt kaaluma immigratsioonipoliitka juures Euroopa riikide absorbeerimisvõimet uute immigrantide juurdetulekul. Täna oleme suurets Euroopa linnades harjunud nägema kritlike katedraalidega kõrvuti mosheesid ja …. Kuid me oleme olnud tunnistajaks ka Londoni enesetaputerristide poolt korrladatud palhvatustele ja laialdlaste rahutustele Parntsusmaa eri paikades mõned kuud tagasi. Lausa ohtlikuks pean ma Verhofstadi üleskutset ühtne Euroopa immigratsioniteenistus. Mida selle all silmas peetakse? Eriti tähelepanekuks teeb meid ka see, et loomisel on 4 suur üle-euroopalist fondi immigrantide intgreerimiseks või siis nende tagasisaatmiseks maadesse, kust nad pärit on. Oleme neid küsimusi ka oma komisjoni istungil arutanud koos sise- ja justiitsministeeriumi esindajatega ja võtnud seisukoha, et loodavad fondid saavad tegutseda individuaalselt liikmesriigis ja katta neid vajadusi, mis sellel konkreetsel riigil parasjagu on. Oleme hoiatanud, et me ei toeta mingi nn üle-euroopalise immigrantide jaotusvõrgu võimalikku loomist. III: majandus – või poliitline liit EL seisab silmitisi globaalse konkurentsiga. Samas on konkurents tervitatav ja lõpptulemusena edasiviiv jõud. EL on loodud eelkõige majandusühendusele. Suur osa EL liidreid kritseerib EL kui väheamitsioonikat ja vaid majanduslikule koostööle suunatud ühendust. Aga mis siis selles halba on? Lõppude lõpuks on just majanduslik huvi see, mis inimsed liikuma paneb, ettevõtlust ja kaubandust arendab. Kõrgelennulised unistused poliitlisest liidust jätavad iniemse üldreeglina ükskõikseks, sest see jut.t on liiga abstraktne ja isegi mitteusutav. EL alusepanijad Robert Schuman ja Jean Monnet soovisid samuti EL näha poliitilise ühendusena. Eesmärk liikuda poliitlise liidu suunas ei saa olla iseenesest taunitav. Küll aga kõlab see ebausutavalt, kui olulistes asjades ei suudeta omavahel kokku leppida või siis kokkulepitut ellu viia.Usun, et poliitline liit saab tekkida loomuliku arengu tulemusena ja kodanike toetusel. Paljud Euroopa liidrid väidavad oma sõnavõttudes, et kodanikud soovivad poliitlist Euroopat. Aga keegi ei ole konkreetselt ölenud, mida selle all tegelikult silams peetakse. Kas see tähendab seda, et 457 miljonit Euroopa liidu kodanikku saaavad ühel päeval valida omale otse presidenti? Või tähendab see tihedamat koostööd välis- julgeolku ja kaitsepoliitka osas? Tegeliklt puudub täna selge visoon ja mudel, mida kodanikele pakkuda. Aga ilma selleta ei ole mõtet umbmäärast juttu rääkida. Inimstel peab olema võimalus otsustada, kas neile pakutav mudel sobib või mitte. Poliitilist Euroopat ei saa ja ei tohi teha kusagil tagatubades. Kui sellega soovitakse tõsselt edasi liikuda, siis peab see olema lõpuni aus ja läbipaistev. Kõne Poris
Kuid just noored on eelkõige need, kes täna vajavad selget arusaama Euroopast. Leian, et noori ei tohi viia segadusse mingite abstraktsete Euroopa juttudega. Rahvuslik kasvatus on ka 21 sajandil oluline, et mitte oma juuri kaotada. Ükski eurooplane ei ole ilma rahvuseta, vaatamata jiljuti EP poolt välja antud kleebistele, mille peal on tekst 457 miljonit- üks aadress. Kõlav võikalt ja meie jaoks Eestis on see tuntud loosung eelmisest liidust.
