E-riigist A-riigiks?

Tänases majanduse jahtumise olukorras   on paljud poliitikud  tulnud välja kõikvõimalike, suhteliselt populistlike loosungitega: tuleks, oleks, võiks, peaks.  Minu arvates on praeguses olukorras unikaalne võimalus vaadata kriitilise pilguga üle kogu avaliku sektori kulude maht. Selle asemel, et halada palkade külmutamise pärast, tuleks tunda rõõmu selle üle, et lõpuks ometi on meil  õiguspärane  põhjus avaliku sektori kulude  kokkutõmbamiseks . Ei ole kellelegi saladus, et aastatega on riigi ametnikkond paisunud. Küll on põhjuseks toodud EL-ga liitumisläbirääkimised ja liitumine takkaotsa, küll vajadus pöörata rohkem tähelepanu asjadele, mida iseseisvuse taastamise alguses ei jõutud teha.   

Rahandusministeeriumi andmetel annaks avaliku sektori palkade külmutamine kolmeks aastaks kokkuhoidu  1,2 -1,4 miljardit krooni.  Kogu palgafondist, milleks on pea 9 miljardit krooni, see väga suurt osa ei moodusta.  Seetõttu leian ma, et   üksi  palkade külmutamisest ei piisa. Alustada tuleb  põhiseaduslike institutsioonide, ministeeriumite,  riigiametite jms. personalipoliitikast. Kellelegi pole saladus, et näiteks ministeeriumites on palju täitmata ametikohti,  mille arvelt on  nagu muuseas tõstetud  ametkonnas  olemasolevate   töötajate palka, makstud preemiaid ja kasutatud teisteks lisatasudeks.  Kui aga lüüa kokku kogu avaliku sektori täitmata ametikohad, siis 2008 aasta aprilli seisuga oli neid 3586. Kokku on kinnitatud ametikohti ministeeriumites ja Riigikantseleis  35 620. Seega võib öelda, et juba praegu on täitmata kohti 10% ja ennäe imet, riik toimib!   Isiklikult arvan, et kui võtta koguarvust veel 10% vähemaks, ei juhtuks ka midagi. Mäletan isiklikult 90-ndate algusaastaid, kui teenisin leiba riigiametnikuna justiits- ja hiljem välisministeeriumis. Tol ajal olid need ametkonnad 50-80 inimese suurused. Ja me saime hakkama. Vahe on tänasega selles, et tööd tehti tunduvalt intensiivsemalt. Ja keegi ei lugenud minuteid, mil kell kukuks, et lõpuks tööpäev läbi saab.  

Tänane reaalsus on rahulik hommikukohvi kolleegidega riigiameti mugavas puhkenurgas, pikk lõunasöök mõne tuttavaga väljaspool maja ja seejärel kellavaatamine, et millal  tööpäev lõpeb. No, ja kui aega üle jääb, siis võib ju natuke paberites ka nokitseda. Aga kui aasta läbi hakkab saama, siis tuleb muidugi ”13-s palk” ehk jõulupreemia. Ja hoidku see ülemus alt, kes julgeb preemiat mitte maksta! Ma ei ole kindlasti ainus, kes seda õigeks ei pea.Eesti riik on endiselt noor ja habras, teda peabki hoidma, nagu imikut. See ongi riigiametniku elu, mis teisalt on tagatud eriliste privileegide ja soodustusega. Võrreldes erasektoriga muidugi. Alates sellest, et riigiametnikul on õigus saada kolmeks kuuks õppepuhkust, lapsehoolduspuhkust,  rääkimata, et korralise puhkuse päevade arv on 35, millel lisanduvad lisapäevad vastavalt riigiametis oldud staažiga. Mitmed ministeeriumid maksavad lisatasu teadusliku kraadi, keelteoskuse, aga ka näiteks prillide kandmise eest…  

Tõsiasi on küll see, et Eestis  on valitsemiskulud  viimasel kolmel aastal Euroopa Liidu ühed väiksemad. Kuid see ei tähenda seda, et pole kohta kust kokku hoida.  Kui käesoleval aastal tõusis näiteks põllumajandusministeeriumis palk peaaegu 40%,   siis  erasektoris oleks selline palgatõus aasta jooksul võimatu. 

Saan suurepäraselt aru eraettevõtjatest, kes on sellist käitumist  riigisektorile ette heitnud. Saan aru ka ministritest ja teistest riigiametite juhtidest .    Kes siis ei tahaks siis oma ametnike jaoks olla hea ja tore juht, kes tõstab palka, maksab preemiaid jne? Kuid sellise personali  palgapoliitika jätkumisel  on Eestil suur oht muutuda  E -riigi asemel  A  -riigiks   ehk ametnike riigiks. Vaadates kasvõi ametnikele makstavate preemiate korda, siis  paljudel juhtudel   on see  100% palgast, sõltumata ametniku tegelikust tööpanusest. Sellest on saanud justkui mingisugune “hea traditsioon” maksta lisaks lisatasudele 13-ndat palka.    

Enamik ametnikest on seda võtnud, kui loomulikku protsessi. Minu jaoks on see mõistetamatu . Preemia on kahtlemata üks motiveerimise aluseid. Ja need ametnikud, kes teevad väga hästi tööd, on selle igati ära teeninud.   Preemiat tuleks maksta tööpanuse ja efektiivsuse alusel . Julgen oma kogemuse põhjal Riigikogu kantseleis väita seda, et kahjuks täna ei ole see nii. Preemiat makstakse enamusele, vaatamata nende tegelikule tööpanusele.  

Palju on räägitud  sellest, et kui riigisektor ei maksa oma töötajatele kõrget palka, ei tule sinna kedagi tööle ja nad siirduvad erasektorisse. Vaadates   aga tänaseid  palkasid , julgen väita, et palgatase riigisektoris võrreldes analoogilise töö eest saadava tasuga erasektoris, on vägagi konkurentsivõimeline.  Keskmine palk oli ministeeriumites selle aasta aprilli seisuga ligikaudu 15 000 krooni.  Tahaks toonitada, et ma ei räägi siinkohal reapolitseinikust,  reapäästeametnikust ega õpetajatest ning haiglate õdedest.  Seega on mõnede poliitikute retoorika väär: kui kulusid kärbitakse ,  jäävad seisma politseiautod,  tuletõrje ei sõida enam tuld kustutama jne. Jutt käib ikka  ministeeriumite ametnike kulude kokkuhoiust ja töö efektiivesemaks muutumisest. Mul ei ole midagi selle vastu, kui  intensiivselt töötav ametnik saab teisest ametnikust  rohkem palka ja ka preemiat .   Just nii see peabki  olema. Täna aga saavad  ametnikud enam-vähem ühesugust palka, sõltumata sellest, milline on nende tegelik tööpanus.   

Selleks, et see lugu ei tunduks ainult teiste silmast pinnu  otsimisena, siis kinnitan, et ka riigikogulaste palgasüsteem läheb muutmisele.  Kordan siinkohal veelkord üle, et Reformierakond ei teinud mitte naljaviluks ettepanekut vähendada Riigikogu liikmete arvu 81-ni. Me näeme ju iga päev, kui palju inimesi niisama Riigikogus liigub, kes tõesti midagi muud ei tee, kui vajutavad oma erakonna poolt etteöeldud kas rohelist või punast nuppu. Sellised rahvaesindajad devalveerivad ilmeselgelt Eesti riiki. Meil ei ole tarvis looderdajaid ei riigiametis ega põhiseaduslikus institutsioonis nagu Riigikogu. Erasektoris looderdajatest, muuseas, loodan ma väga, et saame ka peagi lahti. Sest erasektoris toimib turumajandus – ja kui sa ikka tööle ei ilmu või tööd teha ei viitsi – siis lastakse sind lihtsalt lahti. Ja õnneks on praegu töökohtade kokkutõmbamise aeg käes. Kõik liigub õiges suunas – õhukese  riigi ja tööd tegevate inimeste suunas.

Palju õnne, Euroopa!

Kiri Euroopale

Euroopa sünnipäeval on paras aeg mõtisklemaks selle üle, millist liitu on meile tarvis. Vaatamata aastatepikkustele vaidlustele Euroopa juhtide vahel võime täna väita, et Euroopa Liit rajaneb peamiselt majanduslikule koostööle. Minu arvates on see hea, sest nii on liikmesriigid säilitanud oma suveräänsuse nende jaoks olulistes poliitilistes küsimustes ja lõppude lõpuks sunnivad just majandushuvid inimesi kauplema vabal turul, looma uusi ettevõtteid ja selle kaudu looma jõukust. Ma ei alahinda siinkohal sugugi  Euroopa suurimaid väärtusi – vabadust ja demokraatiat. See annab inimestele võimalused eneseteostuseks ja samas vastutuse, mida nad vabaduse nimel kannavad ning mis kindlustab meie arengu. Kuid mulle ei meeldi kõrgelennulised unistused poliitilisest liidust, mis inimese jaoks on abstraktsed ja ebatõenäolised. Me ei saa Euroopas silmi sulgeda tõsiasja ees, et oleme ajalooliselt kujunenud rahvusriigid oma keele, kultuuri ja traditsioonidega. Just see asjaolu tingib kriitilistel hetkedel rahvuslike huvide esilekerkimise ühishuvide ees. Lihtne näide on siin Kreeka 15 aastat kestnud vastuseis lubada endisel Jugoslaavia Vabariigil Makedoonial  (FYROM) kasutada lihtsat nime – Makedoonia, kuna see on vastuolus Kreeka huvidega.

Euroopa Söe-ja Teraseühenduse asutajad Robert Schuman ja Jean Monnet soovisid näha Euroopas poliitilist liitu, ka Winston Churchill kirjutas sellest, et Euroopas peaks tekkima midagi Ameerika Ühendriikide taolist. Ometi, rohkem kui poole sajandi jooksul ei ole föderatsioonini jõutud. Ma ei välista, et kunagi ka poliitiline liit tekib. Kuid seda ei saa Euroopa rahvastele peale sundida. Poliitiline liit võib välja kujuneda loomuliku arengu käigus ja kodanike toel, kus säiliks iga riigi oma rahvus ja kultuur. Kultuuri püsivuse eest tuleb seista. Seda ei saa ega tohi kokku klopsida kusagil mõne Euroopa riigi pealinna poliitilises tagatoas. Kui edasiliikumise soov poliitilise ühenduse osas on tõsine, siis peab see protsess olema lõpuni seaduslik ja läbipaistev.

Oma 57. sünnipäeval peab Euroopa Liit mõtlema eelkõige sellele, kuidas jääda majanduslikult konkurentsivõimeliseks , kuidas säilitada majanduskasvu ülemaailmse globaliseerumise ajastul. Siinkohal julgen arvata, et toimetulek sõltub eelkõige liikmesriikide valitsustest. Iga valitsus peab mõistma, et investeeringud ei voola riiki, kus neid ei soodustata ja kus neile pannakse peale kõrged maksud. Liikmesriigid peavad üksteisega maksude valdkonnas jätkuvalt konkureerima, sest see tugevdab nende majandust. Kui liikmesriigid on üksikuna konkurentsivõimelised, siis muudab see tugevamaks kogu Euroopa Liitu. Tuleb aru saada sellest, et globaliseerumine avab uksi ja aknaid, mida me ei suuda parima tahtmise juures sulgeda. Me peame Euroopa kodanikke ette valmistama tõsiasjaks, et nad peavad töötama tõhusamalt. Euroopa Liidu liikmesriikide valitsused peavad liberaliseerima oma iganenud sotsiaalsüsteemid ja vaatama tõtt vananeva rahvastiku probleemidega. Samuti on eluliselt oluline toetada ärisõbralikku majanduskeskkonda, mis tooks edaspidigi sisse investeeringuid.

Euroopa ei peaks kartma edasist laienemist ida ja Balkani suunas. See on nii geo-kui majanduspoliitiliselt igati oluline. Laienemist silmas pidades ei saa mõelda vaid kümnetes aastates ette, vaid mõtlema peab tunduvalt pikaajalisemate tagajärgede peale.

Julgeolekupoliitiliselt on oluline see, et üle-atlantilised suhted jäävad ka edaspidi Euroopa turvalisuse tagatiseks. NATO peab jääma reaalseks kaitse-ja julgeoleku tagajaks. See tähendab seda, et paljud Euroopa liidu riigid peavad vaatama kriitiliselt üle oma kaitseeelarved ja neid oluliselt suurendama.  Lisaks sellele peab Euroopa Liit olema võimeline tagama energiajulgeoleku oma liikmesriikidele. Euroopa kodanikud vajavad kindlust energiaga varustamise osas ning samuti peame hakkama jagama elektrivõrke, et vajadusel saaksime üksteist aidata.

13 soovi Euroopa Liidule sünnipäevaks:

1. Euroopa Liit peab jääma iseseisvate riikide liiduks, kus toimub eelkõige majanduslik koostöö;
2. Keskendume ühisturule ja kasule, mida see toob Euroopa rahvastele;
3. Rakendame nelja vabadust täielikult: kaupade, kapitali, kuid eriti teenuste ja tööjõu vaba liikumine.
4. Ärme karda globaliseerumist ega konkurentsi;
5. Euroopa Liidu liikmed peavad omavahel konkureerima kõikides valdkondades, sealhulgas maksupoliitika alal;
6. Julgustame oma kodanikke asutama ettevõtteid;
7. Loome maailma ärisõbralikum investeerimis- ja maksukeskkond;
8. Uuendame oma vananenud sotsiaalsüsteemid nii, et kodaniku enda vastutus kasvab;
9. Lõpetame kõrgete töötu abirahade maksmine, mis seni ainult soodustavad töötust, julgustame inimesi töötama ning mitte elama teiste kulul;
10. Takistame illegaalset sisserännet väljastpoolt Euroopa Liitu;
11.  Muudame elanikkonna vanuselist struktuuri, julgustame eurooplasi saama rohkem lapsi, pakkudes muuhulgas materiaalseid motivaatoreid;
12.  Jätkame laienemist ida ja Balkani suunas;
13. Üle-atlantiline koostöö peab olema Euroopa julgeolekutagatiseks ka tulevikus