Sotsialistide must päev Saksamaal annab Euroopale uut lootust

Kohtumine valijatega ei ole tühi sõnakõlks

Eile 21. septembril kohtusin Kivõlis 50 aktiivse kohaliku inimesega. Kohtumine sai teoks Kiviõli päevakeskuses. Taaskord sain väga positiivse elamuse osaliseks. Need Kivõlis elavad ja toimetavad inimesed, kellega kohtusin, ei ole kindlasti sellised, kellele midagi korda ei lähe ja kes ei ela oma linnale ja Eesti käekäigule kaasa. Vastupidi, nad osalevad kohalikus elus aktiivselt ja nende seas on palju kohalikke arvamusliidreid erinevates vanuserühmades. Rääkisime kõigest, mis tänasel päeval poliitiliselt aktuaalne ning vastasin küsimustele Euroopa Parlamendi töö kohta. Tuleb tunnistada, et väga paljud inimesed ei oma päris täpset ettekujutust, millega Euroopa Parlament tegeleb ja millised on seal tehtud otsuste mõjud Eestile. Siin on kõigil meie saadikutel ja ka Euroopa Parlamendi esindusel kõvasti selgitustööd teha. Kohaletulnute seas oli palju neid, kellega olen kohtunud juba mitmendat korda. Ma ei kuulu nende poliitikute hulka, kes oma valijatega vaid enne valimisi kohtuks. Olen andnud lubaduse, et ei kao Brüsseli ega Strasbourgi koridoridesse ära, vaid jätkan tööd ka kodumaal ja kavatsen oma lubadust pidada. Koostöös peitub jõud, teineteise tegemsitega tuleb kursis olla.

Kinnitage Barroso!

Viivitused Euroopa Komisjoni esimehe ja koosseisu nimetamise osas on kahetsusväärsed. Jose Manuel Barroso tuleks ametisse nimetada võimalikult ruttu. Tegin liberaalide fraktsioonile ettepaneku asuda Barroso nimetamisettepaneku osas selgele seisukohale. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaks Euroopa Parlament jooksma Saksamaa või mõne teise riigi sisepoliitiliste arengute sabas. Barroso omab Euroopa Liidu Ülemkogu toetust, tema poliitiline baas Euroopa Parlamendis on samuti aukartustäratav.

Liberaalide fraktsioon europarlamendis lükkas suvel edasi otsustamise Barroso kandidatuuri osas Euroopa Komisjoni presidendiks, soovides tutvuda Barroso programmiga võimalikuks järgnevaks ametiajaks.

Euroopa Komisjoni presidendi nimetab häälteenamusega ametisse Euroopa Liidu nõukogu. Euroopa Parlament kiidab nimetamisettepaneku heaks või lükkab tagasi. Seejärel valivad liikmesriigid kooskõlas ametisse nimetatud presidendiga Euroopa Komisjoni liikmed. Kolleegium tervikuna peab taas saama europarlamendi heakskiidu.

Europarlamendi liberaalide ja demokraatide 84-liikmelise fraktsiooni istungil kolmapäeval Brüsselis toimus diskussioon liberaalide positsiooni osas Barroso nimetamiseks Euroopa Komisjoni presidendiks uueks viie aastaseks ametiajaks.

Barroso on olnud Euroopa Komisjoni president alates 2004. aastast. Tema ametiaeg lõppeb novembris. Euroopa Liidu Ülemkogu toetas juunis ühehäälselt Barroso kandidatuuri ka järgmiseks viieaastaseks ametiajaks. Esialgu loodeti, et Barrosot asub kinnitama europarlamendi eelmine koosseis juulis, kuid paremtsentrisid ei suutnud murda vasakpoolsete fraktsioonide vastuseisu.

Eelkõige on Barroso vastu sotsiaaldemokraadid, kes algatasid sakslase Martin Schulzi juhtimisel kampaania “Stop Barroso”. Sotside ja demokraatide suuruselt teisel fraktsioonil on 736-kohalises europarlamendis 184 kohta.

Ka Eestis valitud sots Ivari Padar on BNS-ile öelnud, et Barroso nimetamisega pole mõtet kiirustada ning vahepeal tuleb otsida erinevate poliitiliste jõudude koostööpunkte ning kompromisse.

Rahvusvaheline ajakirandus on viidanud, et kompromiss võib olla briti endise peaministri Tony Blairi või mõne teise Euroopa vasakpoolse nimetamine ELi Üemkogu esimeheks.

Valitsus võiks europüüdlustega agressiivsem olla

Lugesin paar päeva tagasi Eiki Nestori avaldust: “Ega me selle valitsusega eurot ei saa”. Rääkimata sellest, et sotsid ei teinud valitsuses istudes tuhkagi selleks, et me euro saaksime, meenub nende hiljutistest tegemistest palju valusam käik. Europarlamendi valimiste ajal tegi Eestis avalduse üleeuroopalise sotsialistliku partei esimees Poul Nyrup Rasmussen, mille sisu oli et Eesti peaks europüüdlustest loobuma.

Ütlesin juba tookord, et Poul Nyrup Rasmusseni seisukohavõtt on vastuvõetamatu. Eesti seab oma eesmärke ise, Euroopa sotside vastuseisule vaatamata. Pärast Rasmusseni lennukaid avaldusi võiks aga ka Nestor endas selgusele jõuda, kas ta siis tahab eurot või mitte.

Vastuseis eurole üleminekuks on viimastel kuudel järsult kasvanud. On aga täiesti selge, et euro oleks Eesti majandusjulgeoleku garantii. Ilmselt on jõude, keda Eesti julgeolekugrantiide tugevnemine häirib. Meenutagem, et ka Eesti astumise vastu NATO-sse ja Euroopa Liitu käis äge vastukampaania nii Eesti siseselt kui ka raja taga.

Loomulikult olen ma realist. Meie enda pingutustest ei pruugi eurole üleminekuks piisata. Näitena võib tuua Slovakkia. Slovakkia võtmine eurotsooni oli selgelt poliitiline samm. Slovakkiast läheb läbi oluline gaasitoru, ja vägagi krapsakalt olid Saksamaa ning Austria valmis nende eurolootusi toetama. Slovakke võib ainult õnnitleda nende oskuse puhul eurokriteeriumite täitmise järel ära kasutada ka teisi olulisi trumpe.

Meil neid geopoliitilisi trumpe tagataskust võtta pole. Paraku tuleb tegutseda olukorras, kus Eesti europüüdlusi on takistamas tugev välissurve.

Sellele vastukaaluks võiks valitsus ja Eesti pank tõsiselt mõelda tugeva PR-firma teenuse sisseostmisele. Tänases olukorras, kus kaalul on Eesti jaoks väga palju, tuleks jõupingutusi igal liinil tugevdada. Kui Venemaa suurpanga nõukogu esimees ning ammu teada Venemaa sidemetega Rootsi meediakontsern võitlevad Eesti europüüdluste vastu, tuleks vastata adekvaatse vastulöögiga.