Kommentaar Heidi Tagliavini raportile Gruusia konflikti teemal

Tapetud inimõiguslastest

Võtsin osa Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni istungist 29 – 30 septembril, kus toimusid avalikud kuulamised inimõiguste olukorra üle Venemaal.

Venemaalt võtsid komisjoni istungist osa ajalehe Pravozashchita peatoimetaja Stanislav Dmitrevski, endine Venemaa inimõiguste volinik Sergei Kovaljov ja Ingušeetia opositioonitegelane Magomed Hazbiev.

Oma küsimustega allkomisjoni istungil juhtisin tähelepanu asjaolule, et Venemaa inimõiguste olukorra osas tegeleb maailma üldsus peamiselt tagajärgede jõuetu kommenteerimisega. Kui tahame Venemaad ja tema inimesi aidata, peaksime rääkima põhjustest, mis on selle olukorrani viinud. Usun, et siis oleks meie tegevus olukorra muutmiseks palju realistlikum.

Toetasin ka inimõiguste allkomisjonis kuulamistel olnud Maarjamaa Risti III klassi teenetemärgi kavaleri Sergei Kovaljovi Euroopa parlamendi Sahharovi preemia nominendina. Ta on märgiline figuur. Tema tegevus oli hädavajalik kommunistide võimutsemise ajal Nõukogude Liidus ning on eriti vajalik tänasel Venemaal, kus saabuvad üha uued teated tapetud inimõiguslastest. EP liikmetele jagati materjale alates 2000. aastast tapetud või kadunud 17 ajakirjanikust.

Inimõiguste allkomisjoni töö raames näidati 2-tunnist Andrei Nekrassovi filmi “Vene õppetunnid”, mis käsitles Vene vägede tegevust Kaukaasias alates 1992. aastast kuni viimaste Gruusia sündmusteni välja. Film oli vägagi emotsionaalne, tuues pisarad silmadesse mitte ainult naistele. Pean väga oluliseks seda, et eurooplastele karmi tõde aeg-ajalt kandikul ette toodaks. Venemaa inimõiguslased kritiseerisid Brüsselis korduvalt avalikult ka Saksamaa mõnede riigitegelaste tegevust putinismi mahitamisel ning eurooplaste kokkuleppeid nafta ja gaasi osas, kes sageli jätavad inimõiguste ja demokraatia teema kõrvale.