Euroopa välisteenistus seisab lõhkise küna ees

Euroopa, see pidi olema vana daam. Siinkohal meenub muinasjutt kuldkalakesest ja ahnest vanaeidest, kellele jäigi tema lõhkine küna.

Euroopa Parlamendi väliskomisjon otsis eile vastuseid mitmele Euroopa Liidu Ühist Välis-ja Julgeolekupoliitikat puudutavatele lahtistele küsimusele, mille eest vastutab paruness Ashtoni juhitud välisteenistus.

Kuna välispoliitika kõrge esindaja on pidevalt lennukis teel ühelt kohtumiselt teisele, siis ei jää tal piisavalt aega Euroopa Liidu diplomaatilise teenistuse juhtimise tarvis.

Näiteks on ainuüksi Belgia eesistumise ajaks juba ette kavandatud üle 40 kohtumise, kus ta peaks kohal olema. Lisaks sellele peab kõrge esindaja tegelema ka kõikide teiste Euroopa Liidule oluliste välispoliitiliste küsimustega.

Lissaboni leping andis ka Euroopa Parlamendile pädevust juurde rääkimaks kaasa liidu Ühises Välis- ja Julgeolekupoliitikas. Ei ole mõeldav, et olulistel välispoliitilistel debattidel Euroopa Parlamendis hakkaks Ashtonit asendama ametnikud, kes ei kanna poliitilist vastutust.

Tõsine skandaal Euroopa suurima satelliidikompaniiga

Kolmapäeval, 17. märtsil võtsin osa diskussioonist, mille peamine teema oli Venemaa meedia tsensuur ning mille kestel näidati ka dokumentaalfilmi „Vene õppetunnid“. Film kajastas 2008. aasta augustis toimunud Vene-Gruusia konflikti, mis saalis nii mõnelgi inimesel pani südame tarduma. Lisaks eurokraatidele ning mitmetele Euroopa Parlamendi liikmetele võtsid arutelust osa ka Andrei Nekrasov (filmi režissöör), Ekaterina Kotrikadze (Pervõi Kavkazski peatoimetaja) ning mitmed teised ajakirjanikud ja ürituse korraldaja Heidi Hautala (Euroopa Parlamendi inimõiguste komisjoni esinaine).

Arutati Kaukaasia venekanali Pervõi Kavkazski iseseisvuse jätkusuutlikkust, mis on viimaseid sündmuseid arvesse võttes üsna kaheldav. Nimelt on tegemist Kremlist sõltumatu telekanaliga, mille näitamine blokeeriti, kui üks olulisemaid Euroopa satelliidikompaniisid sõlmis lepingu vene firma Intersputnikuga. Antud küsimus on hetkel Pariisis kohtumenetluses, kuid telekanal on siiani blokeeritud ning saadaval vaid internetis. See seab omakorda kahtluse alla Euroopa meediakorporatsioonide kohustuse järgida meediavabadust. Paistab, et Kreml kardab ükskõik millist erinevat arvamust peale nende enda kontrollitavate meediakanalite.

Kui tänane Venemaa juhtkond väidab tervele maailmale, et inimõiguste ja demokraatia vallas on kõik kõige paremas korras ning neil ei ole midagi varjata või häbeneda, siis milleks sellised jõuvõtted? Miks ostetakse näiteks Suurbritannia ajakirjandusväljaandeid Putini usaldusisikute poolt kokku? Põhjus on ju tegelikult lihtne – kes kontrollib meediat ja seal liikuvat infot, see kontrollib kõike ning seda teab Venemaa võimueliit paremini kui tähti A ja B.