Muutumise seaduse aasta
Pole salatarkus, et meid ümbritsev maailm on pidevas muutumises. Muutusi on peatada raske, enamasti võimatugi. Ometi elame sageli jäävusega seotud unistustes ja lummuses, mis mõjutab meie elu, takistades ümbritseva selget mõistmist. Poliitikas on sellise, klammerduva ja eitava seisundi nimi stagnatsioon.
Nõukogude perioodiga seotud stagnaaega mäletavad Eestis veel paljud, Brežnevi valitsusaeg Nõukogude Liidus seostub enamikele just selle nimetusega. Mööduval, 2011. aastal on stagnatsiooniajastu vaimust ning sellega kaasnevast põhjust rääkida enam kui küll. Huvitaval kombel on just sel aastal paigalseis ja sellest vabanemise vajadus Euroopas ringi ja väljapoole vaadates igal tasandil nähtavad.
Euroopas oleme tunnistajaks sumbumisega kaasnevatele nähtustele, mis avalduvad poliitikas ning seeläbi meie igapäevases elus tsentraliseerimise, tagatubade võimukasvu, ideedepuuduse ja tõenäoliselt ühe ajastu lõppu märkivate skandaalidereana, alates mitme Euroopa Parlamendi liikme altkäemaksuvõtmisest, Dominique Strauss-Kahni vastu esitatud süüdistustest kuni kodumaiste päevakangelaste tegudeni. Saame ja peame rääkima jätkuvast võimu ja rahva võõrandumisest, võimu tsentraliseerimisega kaasnevatest ohtudest ning eetikakriisist.
Eurokriisi ja Euroopa Liidu kriisiga koos moodustab mandumine Eestis tõeliselt kehva kokteili. Stagnatsioon on justkui korraga kõikjal – erakondadest ning riigiasutustest kuni kodanike mõttemallideni. Sumbumine ja valitsustest võõrandunud ning (tasuvamaid) töökohti otsiva rahva lahkumine Ida-Euroopa riikidest on kasvav muretvalmistav tendents. Paraku lahendust ei paista, sest majandusanalüütikud prognoosivad depressiooni süvenemist seoses lähiaastatel eelseisva majanduslangusega.
Tänane Euroopa kriis on samal veidral moel seotud stagneerumise ning unelmates elamisega. Selle juured peituvad osalt bürokraatiamasina raskuses, liigagi sageli just omaaegse Nõukogude Liidu juhtimisele sarnanevate vigade tegemises ning taaskord – jälle sumbumises, võõrandumises, tagatubades tehtud otsustes. Kui Ida-Euroopa elanike tasemel on noorematel inimestel võimalus lahkuda Lääne-Euroopasse, siis sealt lahkumine eurooplastele enam nõnda lihtne lahendus pole. Euroopa selg on tänaseks vastu seina.
Vaatamata sellele, et OECD andmetel kasvas Eesti majandus lõppeval aastal 8%, on siingi tunda rahulolematust, kuigi olukord teistes Ida-Euroopa riikides on objektiivselt oluliselt kehvem. Oleme enda suhtes kriitilised, mis ei ole sugugi halb, kuid peame ennast võrdlema teistega ja aru saama, et Eesti seisab kindlalt oma jalgadel.
Paljudes riikides alates Kreekast kuni Ühendkuningriigini on toimunud suuri rahvaväljaastumisi ning õhus on tunda muutuste vajaduse kirbet hõngu. Euroope Liidu tänased juhid – Herman Van Rompuy ja José Manuel Barroso – on koos valitsusjuhtidega maadelnud kogu aasta võlakriisi tagajärgedega: päästetud sai Dexia pank, erasektorilt Kreekale antud võlgu kärbiti 50% ning loodi triljonieurone Euroopa Finantsstabiilsuse Fond. Ent uusi ideid ei ole, kuidas tagada Euroopa majanduse pikaajaline jätkusuutlikkus, kui mitte arvestada Merkozy pakutud uut EL aluslepingut, mis viiks suurema tsentraliseerimiseni. Bürokraatlik lähenemine, mis kutsub sisuliselt üles föderatsiooni loomisele, ei ole minu arvates kodaniku elujärje parandamise seisukohast veenev.
Lõppevat aastat jääb tähistama euro kui valuuta küsimärgi alla sattumine. Euro jäi alles, ent võib juhtuda, et tuleb Jaapani ja Ameerika Ühendriikide kombel hakata raha juurde trükkima. Teine võimalus on öelda kõige kõrgemal poliitilisel tasemel välja karm tõde, et tuleb lõpetada üle jõu elamine ja naasta reaalmajandusse – nii palju kui riigi sissetulekud võimaldavad, nii palju saab avalik sektor ka ümber jaotada. EL tasemel oleks selle mõtte väljaütlemine lihtsam kui igas liikmesriigis eraldi.
Üleilmse majanduskriisi eel tegi Ühendriikide valitsus saatusliku valiku, otsustades pankadele anda maksumaksja rahakoti arvelt abi ning nõnda muuta kapitalistliku mudeli seadust – midagi pole tasuta, iga lõuna eest tuleb maksta. Vigase süsteemi ja pankurite uljad manöövrid maksid kinni maksumaksjad ning tegelikult ei muutunud midagi peale selle, et Ühendriikide „lahendus“ levis kiiresti ka teiste hädaliste õuele. Muutumise seadus aga ütleb – miski pole igavene, ka mitte ükski majandussüsteem, riik või valitsus. Läbi ajaloo on sotsiaal-majanduslikud formatsioonid ennegi muutunud. Paistab, et erinevatel tasemetel tekkinud seisaku ja peataoleku taga on just selle lihtsa tõe eiramine ja mittetunnistamine. Ka Euroopa kolistab Washingtoni ja Wall Streetiga samas ämbris ning üritab iga hinna eest status quo’d säilitades tulevikust lihtsalt mööda vaadata.
2011. aasta oli Occupy!-aasta. Huvitaval kombel polnud ka 1% rikaste vara jagamist nõudnud protestijatel pakkuda tuleviku tarbeks konstruktiivseid lahendusi või ideid. Stagnatsioon rahvusvahelises rohujuuretasandi protestiliikumises – kas ei kõla see juba küllalt ehmatavalt? Ja millist muutust toonuks protestijate nõudmise täitumine? Ei muud, kui nende endine elatustase, töökohad, elustiil ning mõtteline maailm muutunuks tagasi endiseks. Kuid muutumise seadus ütleb, et klammerdumine on mõttetu. Seega on endiseihalus vaid eksitav lummutis ning takistab tegelikkuse tajumist ja toimivate lahenduste leidmist.
Nii tuleb pilku mikro- ja makrotasandile heites küll päris suure kahetsusega märkida, et vigadest õppimine pole tänapäeval moes ja vähemalt retoorikas paistab teiste seast silma küll hoopis ehmunud idanaaber Vladimir Putin, kes lubas kohemaid tagasi astuda, kui enamus Venemaa rahvast seda soovib.
Kuigi Putini lubadust on raske muigamata kuulata ja uskuda, annavad nii Venemaal, kui araabiamaailmas toimuvad reaktsioonid märku paigalseisu ja sumbumise lõpust. Araabia kevad, Jasmiinirevolutsioon, diktaatorite kukkumine ühel või teisel moel, Euroopa Liidu ränk kriis, Venemaa kodanike valge väljaastumine – kõik need märkimisväärsed globaalsed sündmused on mööduva aasta lapsed. Kodumaal saame meenutada Keskerakonna idarahaskandaali, IRLi idarahaskandaali, stagnatsioonimaigulisi presidendivalimisi, ettearvatava tulemusega riigikogu valimisi, eurorahaga liitumist ja kohati lausa uskumatut hinnatõusu.
Euroopas on olnud ränk aasta, märke positiivsetest lahendustest aga tegelikult ei ole. Kuidas iganes, saab uus, 2012. aasta olema raskusterohke ja ärev. Maailm on otsekui sügavast unest ärkamas ning ei taha esialgu avatud silmade ees avanevat pilti uskuda. Tagasipöördumine vanaviisi elamise ja olemise juurde näib aga võimatu ning muutuda tuleb.
Tõenäoliselt oli ka lõppeval aastal üheks enimkorrutatud sõnapaariks poliitkoridorides “demokraatia“ ja „kriis“. On ohu märk, et demokraatlikel valimistel on mitmetes riikides parlamenti valitud ning valitsusse võetud äärmuslikud parteid, kelle seisukohad ei ühti üldtunnustatud demokraalike põhimõtetega. Kui peaks juhtuma, et need jõud saavutavad enamuse, siis satub kahtluse alla nende juhitavate valitsuste tahe ja võime käituda demokraatia printsiipidega kooskõlas. Vähemal ühes Euroopa Liidu liikmesriigis on ilmnenud juba selged tendentsid. Demokraatiat ei saa kohelda kui midagi iseenesestmõistetavat, vaid see eeldab pidevat tööd. Samas ei ole demokraatia ega kapitalism sellisel kujul jäävad nagu me neid tunneme, vaid samuti muutumas ja arenemas.
Demokraatia mõistest on lahutamatud eelkõige inimesed, asjadest õigete nimedega ausalt rääkimine ja ühised otsused. Kriiside taga kipuvad sageli olema taas inimesed, kuigi pisut teistsugused, asjadest valede nimedega ebaausalt rääkimine ja avalikkuse eest varjus tehtud otsused ning teod.
Muutumise seadus armastab arutlevaid inimesi. Rääkigem siis uuel aastal palju ja kõigest, eriti sellest, mis puudutab meie tulevikku. Vaikides ei kuule keegi meie mõtteid, vaikivana sõna sekka öelda ei saa. Rääkigem avalalt isegi siis, kui see pole eestlastlik komme, sest muutuma peame meiegi, teisiti enam ei või. Ja lõppude lõpuks – see on ju meie kõigi ühine uus aasta, liiga paljuski ühiste probleemide, murede, kuid ka rõõmudega.
(Artikkel avaldati 30. detsembril 2011 toimetatud kujul Delfis)
