8.-9. mail toimus Euroopa Parlamendi ja 25 riigi rahvusparlamentide ühisistung Brüsselis, kus arutati Euroopa Liidu tulevikku. Kuna põhiseadusliku lepingu ratifitseerimine on mitmes riigis takerdunud, tuleb leida muid võimalusi lahendamist vajavatele küsimustele. Olgu selleks EL edasine laienemine, ühine energiapoliitika või püsimajäämine ülemaailmastumise tihedas konkurentsis.Toon siinkohal mõned mõtted, mida oma sõnavõttudes kasutasin. Oluline on see, et me ei hakkaks lahendamist vajavaid üle-Euroopalisi küsimusi edasi lükkama selle põhjendusega, et meil puudub põhiseaduslik leping. Näiteks tuli Euroopa Komisjon märtsis välja ettepanekuga, mille kohaselt EL peaks tegema omavahel tihedat koostööd ühise energiapoliitika kujundamisel. Samas teame, et praegu kehtivad lepingud ei võimalda eriti laiaulatuslikku koostööd antud valdkonnas. Mida siis teha? Kas tõesti peame ootama käed rüpes ja vaatama pealt kui energiaallikaid omavad kolmandad riigid seovad ükshaaval EL liikmed oma „helesiniste” torude külge? Ma ei leia, et selline asi oleks Eesti huvides. Seetõttu peame leidma mooduse, mis võimaldab edaspidi Euroopa Liidul tegutseda energiaküsimuses ühtselt.

 

Või võtame teise näite. Ühine välis-ja julgeolekupoliitika lünklikust ei ole mõtet ajada selle kaela, et Euroopa Liidul ei ole ühist välisministrit, mida PSL jõustumine võimaldaks. Ka praegused lepingud näevad ette ühise välis- ja julgeolekupoliitika tegemise võimaluse. Elu aga näitab seda, et kui tegemist on väga tundliku välispoliitilise küsimusega, siis hakkavad liikmesriigid sageli eelistama rahvuslikku huvi ajamist ja ühine El poliitika vajub tahaplaanile. Iraagi küsimus on kahtlemata üks värvikamaid näiteid, kus EL läks lõhki, sest mõnel riigil olid Iraagis suuremad huvid kui teistel.

Seoses Venemaaga oleme olnud korduvalt tunnistajaks, kuidas mõned EL liikmed on ühishuvist mööda vaadanud ja püüdnud ikka edasi kahepoolselt kokku leppida, olenemata sellest, kas see ka ülejäänud EL-le vastuvõetav on. Seega, kui liikmesmaadel on poliitiline tahe olemas, siis on võimalik ajada ka praegu tõhusat ühist välispoliitikat.

Samuti ei tohi EL edasist laienemisprotsessi peatada selle tõttu, et PSL ei kehti. Praegused lepingud sätestavad, et EL liikmeks võib saada iga Euroopa riik, kes täidab tingimused ja keda EL on suuteline absorbeerima. Kuni Lääne-Balkani, Taga-kaukaasia, Ukraina, Moldova ja miks ka mitte Valgevene, liitumisküpseks saavad, sõltub eelkõige neist endist. Kuid nendel riikidel peab olema silmapiiril võimalus saada EL liikmeks, vaatamata sellele, kas PSL hakkab kunagi kehtima või mitte.

Ja lõpetuseks. EL seadusloome protsess on aastakümneid töötanud nagu automaatne pesumasin. Selle tulemuseks on ülereguleerimine ja direktiivid, mis meis paljudes tekitavad õigustatud küsimusi- kas ikka tõesti on vaja kõike EL tasemel reguleerida. Eile ütles Euroopa Komisjoni president Barroso, et nad on nõus saatma kõik uued õigusaktide eelnõud rahvusparlamentidesse kohe, kui Komisjon eelnõuga välja tuleb. Kui see ettepanek teoks saab, siis muutub EL seadusloome protsess tunduvalt mõistlikumaks. Rahvusparlamendid saaksid sel juhul sisuliselt osaleda EL ühiste õigusaktide ettevalmistamises. Leian, et nii oleks võimalik ära hoida mõttetuid uusi direktiive. See tähendaks ka muidugi töökoormuse olulist kasvu rahvusparlamentide jaoks. Kuid minu arvates teeks see EL õigusaktide ettevalmistamise tunduvalt maalähedasemaks, sest lõppude lõpuks tuleb ju õigusakte ellu viia ikka liikmesriikides, mitte kusagil abstraktses Brüsselis.