Kui Eesti Euroopa Liiduga liitus, siis avasid oma tööjõuturu meile vaid mõned vanad liikmed. Selle kuu alguses avanesid veel mõned uksed. Suurem osa vanu liikmesriike aga jätkab omale võetud üleminekuperioodi, vaatamata sellele, et juba 1986 kirjutati alla Ühtne Euroopa Akt, millega pandi alus neljale Euroopa Liidu siseturu vabadusele: kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vabale liikumisele. Tundub uskumatu, kuid kakskümmend aastat hiljem ei ole suudetud kõige elementaarsemaid põhivabadusi , s.o. teenuste ja tööjõu vaba liikumist reaalselt ellu rakendada. Sellest olekust kiirgab sulaselge vastuolu poliitilise deklaratsioonide ja tegeliku elu vahel. Ühest küljest räägitakse konkurentsivõime tõstmisest, kuid teisest küljest seavad Euroopa Liidu riigid omapoolseid piiranguid siseturu toimimiseks, eelkõige tööjõu vabale liikumisele.   

Tööjõu vaba liikumise kohta vanades Euroopa Liidu riikides läbiviidud uuringute tulemused näitavad, et eelistatakse pigem kolmandate riikide kodanikke teiste liikmesriikide kodanike ees.

Hirmul on suured silmad

Prantsuse peaminister de Villepin nentis jaanuaris Saltzburgis peetud konverentsil, et laienemisega seoses ei osanud liikmesriigid selle mõju täiel määral hinnata. Laienemise teele olevat mindud reaalselt kaalumata tegelikke tagajärgi. De Villepin tõdeb, et laienemist ei suudetud ette valmistada poliitilises ega majanduslikus plaanis. Minu arvates on see kahetsusväärne, et mõned poliitikud püüavad otsida oma riigi majanduslanguse vigu laienemisest, sest selline mõtlemine on läbinisti vale. Olin paari nädala eest tunnistaks taaskord sarnastele mõttearendustele Münchenis, kus toimus tipptasemel majandusfoorum. Tõsi, seal oli ka esinejate hulgas Euroopa Komisjoni volinik Günter Verheugen , kes sellise müüdi ümber lükkas. Hiljuti Euroopa Komisjoni poolt avaldatud laienemismõjude analüüs näitab selgelt, et just eelkõige vanad Euroopa Liidu riigid on laienemisest võitnud. Ning eriti need, kes kohe avasid oma tööjõuturu uutele riikidele.

Üks asi veel, mis murelikuks teeb. Belgia peaministri Guy Verhovstadti on oma viimases raamatus „Euroopa Ühendriigid” pakkunud välja tihedama koostöö mudeli vaid eurotsooni riikide vahel. See tähendaks sisuliselt uut ühendust, mis jätaks meiesugused riigid jällegi ukse taha. Sellisele lähenemisele tuleb vastu seista. Seda ideed kritiseeriti hiljuti ka Vilniuses toimunud Põhja-ja Baltimaade parlamentide Euroopa Asjade komisjonide esimeeste nõupidamisel.

Me ei tohi luua Euroopa Liidu sees uusi piire. Tuumik- ja perifeerse Euroopa Liidu loomine tekitab põhjendatud küsimused: mis eesmärk siis Euroopa Liidul on, kas peaksime rohkem klubitegevusega tegelema – näiteks loome Balti-Põhjamaade klubi? Või hoopis Põhja-Euroopa Liidu, kuhu võiks kuuluda lisaks Balti ja Põhjamaadele ka Suurbritannia ja Iirimaa?

Sarnaseid teooriaid Euroopa Liidust on varemgi välja pakutud. Kui neil on üks halb omadus- nad ei ühenda, vaid lahutavad. Meie astusime Euroopa Liidu liikmeks selle mõttega, et teha koostööd, mitte aga ajada kiilu.

Euroopa liidu laienemine on toonud kaas asuurema konkurentsi surve, mida mitmetele vanadele liikmetele ebamugav. Aastakümnetega kujunenud heaoluriigid näevad endale ohtu uutes liikmetes oma elatustaseme langusele. Kuid majanduses on sageli nagu spordis- kes pingutab rohkem, sellel on ka paremad tulemused. Eesti soovib parimaid tulemusi saada läbi ausa konkurentsi. Me pooldame avatust ja selgeid reegleid, kus kõigil on võrdsed võimalused, sealhulgas teenuste ja tööjõu vabal liikumisel. Ülejäänu sõltub juba meist endist. Müncheni majanduskonverentsi üks korraldajatest, sealse ülikooli professor dr . Hans-Werner Sinn sõnastas vähemalt Saksmaa jaoks intellektuaalse eesmärgi: heaoluriigist peab saama tööoluriik.