Euroopa Liit on püüelnud ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) poole alates Maastrichti lepingu jõustumisest 1993.aastal, mis lõi selleks formaalse võimaluse. Kuigi on möödunud üle kümne aasta, ei ole tänaseni kindlust, et kui päevakorras on tõsine rahvusvaheline küsimus, et siis suudab Euroopa Liit võtta ühise eseisukoha ja kaitsta seda koos.Eesti jaoks on väga oluline, et Euroopa Liit hoiaks ühist kurssi. Kuid me peame samas koostöösse väga realistlikult suhtuda. Nimelt on paljudes teravates küsimustes Euroopa Liidu liikmesriikidel sageli erinev positsioon, mis tuleneb nende erinevatest rahvuslikest huvidest. Iseenesest on see mõistetav, sest kõik Euroopa Liidu liikmed on suveräänsed rahvusriigid koos oma ajaloo, suhete ja traditsioonidega. Seetõttu peame ÜVJP väljatöötamisel alati arvestama, et Euroopa Liidus on hulgaliselt poliitikud, kes näiteks ei usalda Ameerika Ühendriike, kuna ajaloos on neil olnud negatiivseid kogemusi. Või teine näide: Kesk-Euroopas pelgavad tuhanded kodanikud Türgi võimalikku liitumist Euroopa Liiduga, kuna türklaste aastasadade tagused Euroopa vallutused kummitavad veel tänaseidki põlvkondi.  

Põhiseadusliku lepingu ettevalmistamise ajal pandi suuri lootusi Euroopa Liidu ühise välisministri institutsiooni ja selle juurde diplomaatilise ametkonna loomisele. Nüüd, kus Lepingu võimalik jõustumine on tulevikku lükkunud, püüavad mõned hakata väitma, et Põhiseadusliku Lepingu puudumine on põhjuseks, miks Euroopa Liit ei saa ajada ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Mina ei saa selle väitega nõustuda, sest isegi kui Euroopa Liidul oleks ühine välisminister, saaks ta ikkagi ellu viia ainult seda, mida defineerivad liikmesriikide valitsused. Ja kui liimesriigid näiteks järjekordselt Iraagi küsimuses kokku leppida ei suuda, siis ei saa ka ühine välisminister midagi teha.

Elu on näidanud, et kui tegemist on olulise küsimusega, kus ühe või teise liikmesriigi rahvuslikud huvid kaaluvad ühishuvi üles, siis ühist kokkulepet on võimatu saavutada. Ka praegu on ÜVJP-ks olemas korralik lepinguline baas. Vaja on vaid poliitilist tahet, et ühiselt edasi liikuda.

Väikeriigina soovime väga, et EL-l oleks ühine strateegia suhetes 3-ndate riikidega, olgu nendeks riikides Venemaa, Ameerika Ühendriigid või Hiina.

Oleme Eestis alati pidanud oluliseks Euroopa Liidu strateegilisi suhteid Ameerika Ühendriikidega. Külm sõda on möödas. Endise Nõukogude Liidu asemel kummitab tänast Lääne maailma rahvusvaheline terrorism. Ainult tihedas koostöös USA-ga ja koos strateegiliselt planeerides saame loota, et stabiilusus ja rahu saab ka tulevikus püsima. Siinkohal tuleb nõustuda Hispaania endise peaministri Jose Maria Aznariga, kes on välja pakkunud NATO uuendamise idee tihedas koostöös NATO tänaste liikmete aga ka uute võimalike partneritega nagu näiteks Jaapan või Austraalia. Euroopa Liit peab näitama ka meelekindlust toetamaks Ukraina ja Gruusia liikumist lähemale NATO täisliikmes saamise teel. Euroopa Liidu kahekümneviiest tänasest liikmest kuuluvad NATO-sse üheksateist. Samas on viimastel aastatel käinud pidev rivaalitsemine kahe organisatsiooni vahel. Kusjuures Euroopa Liidu enda kaitsepoliitika väljatöötamise õhutajateks on olnud eelkõige need riigid, kes ise NATO-sse kuuluvad. Millega see kõik lõpeb, näitab aeg.

Euroopa Liit saab kasutada oma head positsiooni suhetes Araabia riikidega. Vaatamata mõningasele tagasilöögile pilapiltide osas, tuleb Euroopa Liidul jätkuvalt hoida häid suhteid islamimaailmas. Väärate ettekujutluste järjepidev levik araabia maailmast ja vastupidi võivad tulevikus saada tõsiseks julgeolekuohuks.

Euroopa Liit peab olema valmis esinema ühistel positsioonidel suhetes 3-ndate riikidega küsimustes, mis puudutavad energiat, julgeolekut, suhtlemist läbikukkunud riikidega, relvastuskontrolli. Samuti inimõiguste kaitset, olgu selleks olukord Valgevenes või Soome- Ugri rahvaste olukord Venemaal.

Ja lõpetuseks 21. sajandi märksõnast- energiast. Ka see küsimus vajab Euroopa Liidus ühiste positsioonide kujundamist ja elluviimist. Me kõik sõltume 3-ndatest riikidest energiaga varustamise koha pealt ning sõltuvus kasvab kiiresti. See omakorda tingib energiaküsimuste põimumise üha sügavamalt välis- ja julgeolekupoliitikaga. Me ei tohi ühise energiapoliitika väljatöötamist edasi lükata selle ettekäändega, et meil puudub Põhiseaduslik Leping, mis annaks õigusliku raamistiku. Praegu on tähtis see, et oleks tegelik poliitiline soov ühiseks tegutsemiseks. Ka olemasolevate lepingute raames ja neid täiendades on võimalik energiaküsimustega ühiselt edasi minna. Ma väga loodan, et energiapoliitikaga ei juhtu sama, mis ühise välis-ja julgeolekupoliitikaga, kus olulistes küsimustes hakkavad domineerima vaid rahvuslikud huvid.